11.01.2024
Tulevikuta koolitüdrukud.
ERR-i portaalis on räige lugu “Taliban jätkab tüdrukute peksmist ja hirmutamist”, mis ühest küljest näitab ära naiste rasket elu islamiäärmuslaste võimu all, teisalt aga paneb mõtlema, et mis roll on selles Afganistani hüljanud lääneriikidel. Lääne liberaalsed poliitikud ei võta endale vastutust ei Afganistani naiste olukorra ega ka näiteks migrantidest paadipõgenike uppumissurmade osas, milles on neil paraku oma suur ja negatiivne roll.
Läänes endaski on kostnud kriitilisi hääli selle kohta, et läänelikku demokraatiat eksporditakse sinna, kus sellel pole ajaloolisi ja traditsioonilisi juuri ning kui seda viiakse seal ellu samade vahenditega mis Läänes, siis saavutatakse enamasti vastupidine tulemus. Afganistani puhul ju tunnistas USA president Biden, et ameeriklased lihtsalt ei suuda seal enam tegutseda ja olla aastakümneid konfliktis.
Põhihäda on selles, et idamaadesse ei ekspordita enam klassikalist lääne demokraatiat ehk ühiskonnakorraldust, kus võimalikult suur osa rahvast saaks võimu teostamises kaasa rääkida, vaid selle võikamat varianti, “vasakliberaalset demokraatiat”, mille puhul viiakse võõrasse kultuuriruumi näiteks marginaalsete vähemuste õiguste agenda. Kui varasema “kodanliku demokraatia” kohta öeldi, et see pole täiuslik, aga on parim, mis meil on võtta, siis “liberaalne demokraatia” on juba midagi eriti hullu, millele on alati alternatiive.
Kui rahvavõimu võtab enamasti pikapeale üle ka patrirhaalne ühiskonnakorraldus, siis läänelikke “uusväärtusi” nagu erinevate seksuaalsete suunitluste esiletõstmine, sooneutraalsus ja soomuutmine, ei neela mitte ükski traditsiooniline ühiskond alla. Aga nii liberaalne Lääs ju lähebki traditsioonilistesse ühiskondadesse – nagu tungis homoagenda islamiusulise Katari jalgpallipeole. Ameeriklased heiskavad kohe igale poole oma homolipud. Kummaline, aga demokraatlik Lääs läheb praegusel ajal “kolmandasse maailma” tegema revolutsioone, samas kui muutused peaks olema evolutsioonilised.
Afganistanis tehti enne Talibani, veel “demokraatlikus” ühiskonnas, näiteks selline viga, et naiste rolli jõustruktuurides hakati tõstma umbes samasuguse “triibuliste nimekirjade” poliitika alusel, nagu seda tehakse Läänes ja kus see tavaliselt samuti eriti hästi töötada ei taha. Afganistanis muutusid naispolitseinikud jaoskondades enamasti meespolitseinike seksimängukannideks – kui ühiskonnas pole vundamenti muutustele, siis ei maksa neid ka jõuga suruda, tulemus on vastupidine.
Afganistani naised tegelikult reedeti Lääne poolt. Ka Eesti president Kersti Kaljulaid käis umbes neli kuud enne Talibani võimuletulekut Afganistanis ja andis sealsetele naistele lootust, mille üks Talibani kiire pealetung ruttu põrmustas. Vaevalt on afgaanlannadel enam mõtet ka Talibani kukutamise korral lääneliku ühiskonnakorralduse poole pöörduda – selleks ajaks soovitatakse neil ilmselt juba lastest loobuda, sugu muuta või lausa sootuks muutuda. Ida naistel peaks olema kordi paremaid arenguteid kui on liberaalne demokraatia.
Islamiriikide puhul on terve rida ilmalikke või poolilmalikke riike, kus on ka sekulaarsuse puhul naiste õigusi raske tagada ning seal saab edasi liikuda ainult sammhaaval, kuni ühiskond aktsepteerib muutusi. Liberaalne Lääs aga hüppab Kolmandasse maailma sisse ja tahab seal kohe oma ühiskonna maksma panna. Mõistagi mõjub see just vastupidiselt ja nüüd on Ukraina sõjas näha, kuidas paljud maailma riigid ei taha olla Ukraina poolel, sest teda toetab liberaalne Lääs oma homolippudega.
Poolas toimuvad sündmused näitavad omakorda, kuidas Euroopa Liit muutub ruttu totalitaristlikuks ja see tähendab, et “kolmandal maailmal” on üha vähem temaga pistmist. Liberaalne Lääs reetis Afganistani naised, jätab inimkaubitsejate meelevalda nende poolt Euroopasse meelitatud illegaalsed immigrandid, ilmselt reedab ka Ukraina vabadusvõitluse. Eestis on just viimased kümme aastat liberalismi olnud hukutavad – meil on homoseadus, ees ootab sõnavabadust piirav vaenukõneseadus, massimigratsioon on rahvusriigi ära venestanud ning parlamentaarne demokraatia on võimukoalitsiooni poolt ära lörtsitud. Kümne aastaga on toimunud marksistliku haisuga revolutsioon.
Afganistani naised väärivad inimväärset tulevikku, aga hoidku nad edaspidi uusmarksistlikust liberalismist võimalikult kaugele, sest see on vaid orjuse üks uuemaid vorme.
Uued Uudised