21.08.2015
Greece
Kreeka laenusõltuvus kui lõputu pohmeluse edasilükkamine
Kujutage, et korraldate mõnusa ja sõbraliku veiniõhtu oma 19-le sõbrale (täpselt niipalju on ka eurotsooni liikmeid). Hommikul ärgates avastate, et üks sõpradest (Kreeka) on suure pohmelliga elutoa diivanile tiksuma jäänud; ta soovib teilt peaparanduseks ühte õlut. Loomulikult toote te viisaka inimesena talle külmpapist õlle. Aga siis soovib ta teist ja kolmandatki õlut. Sel ajal kui teie ülejäänud sõbrad (Saksamaa, Prantsusmaa jt) tööd teevad, on õnnetu Kreeka langenud joomatsüklisse. Kas poleks loomulik valik lõpetada see allakäik ja anda õnnetule sõbrale hoopis klaas vett? Paraku selgub, et õhtul töölt naasvad ülejäänud sõbrad leiavad, et humaansem oleks vaesekest edasi joota ning lasta tal kassiahastuses vaevelda. Lepitakse kokku, et hädalist hoitakse kerge joomavine all. Nõnda avataksegi läbirääkimiste tulemusena taas uued õllepudelid ja nn. peo lõppu ei ole näha. Umbes nii võiks piltlikult kirjeldada Euroopas valitsevat arusaama kõrvuni võlgades olevast Kreekast ja tema laenuandjatest (peamiselt Saksamaa ja Prantsusmaa pangad).
Rahvusliku valuuta eelised ilmnevad kriisis
Samal ajal on Euroopas pead tõstmas ühtse rahandus- ja tsentraalse Euroopa Keskpanga poliitika vastaste (ehk euro-vastaste) alternatiivne vaade, mis rõhutab eelkõige rahvusliku valuuta
ja rahvuslike keskpankade suurt poliitilist ja majanduslikku väärtust. Nimetatud vaadet toetab hästi Itaalia valitsuse tegevus 1970. aastate majandussurutise ajal, mil tööpuudus oli katastroofilisel kõrge. Valitsus nö. ostis ühiskonnale sotsiaalse rahu, seda raha trükkimise ja inimestele nominaalselt suurema palga maksmisega. Kaasnev inflatsioon oli hind, mida maksti kodurahu ja töökohtade eest. Rahvusliku valuuta (liiri) paindlik kursimuutus ehk devalveerimine toimis justkui süsteemi turvavõrk: kuna Itaalia valitsus kulutas toona rohkem kui tal oli, ja kuna palgad olid liiga kõrged, korrigeeris turg seda ning liiri väärtus langes. Oluline on seejuures asjaolu, et vastupidiselt tänasele Kreekale (kelle võlad on eurodes), olid Itaalia toonased võlad liirides ja võetud Itaalia enda keskpangast. Nii devalveeriti rahvusliku valuuta devalveerimisega ka võlga.
Troika võimetus jõuda lahenduseni
Kindlasti ei jää praegune Euroopa rahanduskriis viimaseks. Kuid tuginedes varasematele kogemustele, toob käesolev kriis varem või hiljem endaga kaasa uued valikud, mis muudavad oluliselt Euroopa Liidu senist nägu. Siiani on Euroopa rahanduskriisile püütud lahendust leida vanadele põhimõtetele tuginedes – Maastrichti kokkuleppega on püütud kõiki eurotsooni liimesriike allutada majanduspoliitiliselt ühtsete reeglite alla. Seda vaatamata liikmesriikide väga erinevale majanduslikule konkurentsivõimele ja sellest tulenevatele poliitilistele valikutele. Paradoksaalselt on ühtse Euroopa loomise visiooniga kaasas käinud põhimõtte, et kõik liikmesriigid on oma poliitilistes valikutes demokraatlikud ja suveräänsed. See aga tähendab, et kokkulepeteni ja tegelike otsuste tegemiseni jõudmine on tehtud praktiliselt võimatuks. Kokkuvõttes on see viinud Euroopa Liidu lõputute läbirääkimiste tsüklisse, kus näeme küll limusiinides läbirääkimistele saabuvaid poliitikuid, kuid ei näe kokkuleppeid. Raske on kokku lugeda kõiki (Kreeka vs troika ehkEuroopa Keskpank, Euroopa Komisjon ja IMF) läbirääkimiste voorusid, mis lõpevad alati sellega, et Kreeka saab järjekordse leevenduspaketi oma intressivõlgade tasumiseks tuumik-Euroopa pankadele ning annab vastu järjekordse katteta lubaduse teha eelarvekärpeid, müüa riigiettevõtteid ja viia ellu varem kokku lepitud reformid.
Grexit oleks föderalistidele riskantne tehing
Praeguseks on selge, et rahvusvaheline laenuandjate grupp ei suuda veel nii pea tõmmata kriipsu alla vaidlustele praktiliselt maksejõuetu Kreeka edasise saatuse üle eurotsoonis. Rahanduskriisi olemusse süvenenud poliitikud teavad juba ammu, et kriisile tegeliku lahenduse leidmiseks ei piisa vaid kokkuleppest Kreekaga. Vaja on lahti võtta kogu eurotsooni ja Euroopa Liidu toimimise aluspõhimõtted. Kuid selle Pandora laeka avamine tähendaks kogu senise Euroopa Liitu koos hoidva ideoloogia ümberdefineerimist. Tõenäosus, et Kreeka lahkub eurotsoonist on muidugi õhus ning majanduslikult elaksid Euroopa pangad ja riigid selle kindlasti üle, kuid liberaalsetel väärtustel tuginev tuumik-Euroopa ei saa ideoloogilistel põhjustel sellega nõustuda. Kardetakse, et Euroopa killustub, langeb sisetülide küüsi ja nõrgeneb globaalses konkurentsivõitluses pöördumatult. Kreeka maksejõuetuse aktsepteerimisega ja väljaviskamisega eurotsoonist peaksid föderaalse Euroopa suunas liikujad tunnistama, et Euroopa Liitu tervikuna haarav ühisraha ja tugeva liidu loomise idee on läbi kukkunud.
Kreeka väljumine eurotsoonist lööks kummuli seni toiminud müüdi, et ühise raha, vabalt liikuva kapitali ja ühtsete siseturu reeglite abil on võimalik tagada ühetaoline majandusareng ja elatustase kogu Euroopas. Euroopa Liiduga liitudes oli Kreeka elatustase ligi 75% Euroopa keskmisest. Vahepealsed buumiaastad kergitasid küll Kreeka majandusnäitajad Euroopa keskmisele lähemale, kuid nüüdseks, võlgade tagasimaksmise ajaks, ähvardab Kreekat samale elatustasemele langemine, mis oli riigis 1980.aastatel. See omakorda tähendab, et vaatamata kolm dekaadi kestnud integratsioonile ja ühise majandusruumi loomise püüdlustele, konvergents Euroopas ei toimi. Jõukam osa Euroopast jääb jõukamaks ka edaspidi ning perifeeria ei suuda oma positsiooni parandada. Niisugune tõdemus on aga laastav ühtse Euroopa loomise liberaalsetele ideoloogidele. Antud olukorras on kaheldav, kas euro jääb üldse püsima.
Liidrite kaks ideed kriisist väljumiseks – Kerneeuroopa vs Centralregierung
Põhimõtteliselt sõltub euro kriisist väljumine ja edasine saatus sellest kumb poliitiline visioon jääb domineerima. Kas Belgia endine peaministri Guy Verhofstadt ja teiste liberaalide visioon föderaalsest Euroopast, mis võtab tsentraalse kontrolli alla kõikide liikmesriikide maksu- ja eelarvepoliitika, või realiseerub konservatiivsem nägemus, mida esindab näiteks Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble. Sakslaste nägemuse kohaselt tuleks eurotsooni ja Euroopa Liidu edasiste arengute juures lähtuda Saksamaa ja talle majanduslikult sarnaste riikide ehk nn. tuumiku vajadustest ning luua kahekiiruseline Euroopa. Kahekiiruseline Euroopa 1994. aastal, mil Euroopa Liitu kuulus vaid 12 liikmesriiki, avaldas praegune Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble raporti, milles ta tutvustas ideed tugeva tuumik-Euroopa loomisest (Kerneuropa). Tema sihiks oli juba siis luua tugeva Saksamaa majanduse ümber temaga kiiremini integreeruv riikide ühendus. Kuna majanduslikult tugevamatel riikidel on ühisosa lihtsam leida, nende vajadused ja probleemid on sarnased, siis integreeruks selline tuumik vastavalt oma majanduslikele ja poliitilistele ühistele huvidele kiiremini kui ülejäänud liikmesriigid. Hiljem liitus kahekiiruselise Euroopa idee eestkõnelejatega ka Prantsusmaa poliitiline ladvik. Alates sellest ajast on pidevalt kõneldud kahekiiruselise Euroopa Liidu loomisest. Idee põhineb sellel, et tugevat majanduslikku ja poliitilist integratsiooni soovivatel riikidel tuleks võimalda kiirem integreerumine. Tuumiku vajadustega mitte haakuvatel liikmesriikidel aga võimaldataks areneda ja integreeruda omasoodu. Nn. teise ringi liikmed saaksid alati osaleda ühtsel siseturul – see oleks ka tugevamatele majandustele alati kasulikum – ja vajadusel harrastada lõdvemat eelarvedistsipliini. Neil ei oleks aga tuumikuga sama valuutat ega sõnaõigust takistada tuumik-Euroopal majanduslikult kiiremini integreerudavõi oma finantsdistsipliini kehtestada.
On vana militaartõde, et rühm liigub sama kiiresti nagu selle kõige aeglasem liige. Euroopa Liidu põhimõte ongi siiani olnud liikuda ühiselt edasi ühtsete reeglite lusel, seda vaatamata aeglasemalt arenevale perifeeriale. Tõenäoliselt oleksid Saksamaa ja Prantsusmaa ilma Inglismaa vastuseisuta juba ammu loonud eraldi reeglid majanduslikult tugevama tuumik-Euroopa ja nõrgema ääremaa tarvis. Kuid poliitilistel ning ideoloogilistel põhjustel ei ole sel lastud juhtuda. Kahekiiruselise Euroopa idee peamiseks vastuväiteks ongi selle vastuolu ühtse Euroopa ideaaliga. Ometi on ka praeguses Euroopa Liidus, Schengeni ruumis ja ühisel siseturul toimetavaid liikmesriike, näiteks Inglismaa, Rootsi ja Poola, kes pole euroalas ja ajavad oma rahandusning fiskaalpoliitikat. Rahanduskriisi juured on panganduskeskses majanduspoliitikas
Euroopa probleemiks on reaalmajanduse asemel liigne keskendumine pankadele
Lisaks ideoloogilistele takistustele on Euroopa rahanduskriisi oluliseks probleemide allikaks pangandusekeskne majanduspoliitika. Seda, et pankadel on suur mõjuvõim Euroopa arengu ja valikute üle näitab kasvõi asjaolu, et 2008. aastal Euroopat tabanud finantskriisist on võitjatena väljunud eelkõige pangad. Euroopa Liidu tuumikriikide ja Euroopa Keskpanga finantspoliitika peamiseks eesmärgiks on olnud suurte pankade päästmine ning see on neil ka õnnestunud. Selle tulemusena toimub aga rikkuse pidev kontsentreerumine väheste pankade kätte, inimeste tegeliku elatustaseme langemine ning ääremaa arengu pidurdumine. Pankade reservid on praegu rekordsuured, kuid pangad ei anna laenu ettevõtetele, sest jätkuvalt on pankadel kasulikum spekuleerida finantsturgudel. Kui aastakümned tagasi oli normaalne, et 90% pankade laenudest läks reaalmajandusse ja ettevõtetele, siis nüüd on olukord vastupidine – ligi 90% pankade rahast suunatakse jätkuvalt rahaturgudele ja mull muudkui paisub. Tuleb aru saada, et ainult pankade kaudu ja null-intressi abil ei ole võimalik Euroopas probleeme lahendada.
Null-intressi-poliitika probleemiks on just see, et puudub reaalne kasu toodangu või tööhõive näol. Viimaste puhul on eelduseks hoopis reaalsed investeeringud ja kulutused, mis peavad kusagilt tulema. Keegi, kas erasektor või avalik sektor, peab need kulutused tegema. Senine tarbijate kulutustel põhinenud majandusbuum ei saa aga enam senisel kujul korduda, sest lisaks riikidele on suurtes võlgades ka majapidamised. Niikaua kuni Euroopa Liidu valitsused on otsustanud, et peavad kuuluma ühtsesse eurotsooni ja tegutsema ühtsete reeglite järgi ja keelavad kulutamise, oleme olukorras, kus Euroopa rahandus- ja majandussüsteem ei parane, vaid liigub vaikse hääbumise suunas.
Euroopa finantskriisile saab lahendust tuua vaid uus poliitika, mis keskendub pankade päästmise asemel Euroopa Liidu toimimise põhimõtete ümbermõtestamisele ja loob eeldused inimeste heaolu tegelikuks paranemiseks. Seega ongi peamine väljakutse luua uus poliitika, mis suudaks aidata mitte pankasid, vaid pigem kodu ning töö kaotanud inimesi. See aga tähendab omakorda, et tuleb lõpetada pankade ületoitmisele keskendunud Euroopa majanduspoliitika, tuleb lõpetada Euroopa majandusliku ja poliitilise juhtimise tsentraliseerimine. Majandusse tuleb tuua uut hapnikku sisetarbimise turgutamise kaudu, eelkõige Euroopa äärealadel, teha euroreform, mille käigus taastada nõrgema konkurentsivõimega riikide rahvuslikud valuutad või luua kahekiiruseline Euroopa; taasavastada rahvusriigid.