Kremli perestroika + “kuiv seadus” = Brüssel + rohepööre

Ilmaasjata ei võrrelda Brüsselist Greta Thunbergi kaudu tuule tiibadesse saanud kliimahüsteeriat Gorbatšovi “kuiva seadusega” – mõlemad üritused lõpevad kindlasti põhjaliku põrumisega.

ERR-is kirjutas etnoloog ja antropoloog Aimar Ventsel sellest, kuidas läänemaailm on tarbimisest küllastunud ja otsustas nüüd karskelt “roheliseks” hakata, olles jõudnud enne ülejäänud ja märgatavalt vaesema maailma enda tarbimishulluse lainele suunata.

Kui meenutada Gorbatšovi alkoholismivastast võitlust, siis sarnasus on tohutu – ka siis hakkasid kõik joodikud üleöö täiskarsklasteks ning esimese valuga raiuti maha Krimmi eliitviinamarjaväljad. Nüüd on kõik ühtäkki kliimavõitlejad ja esimese asjana pannakse kinni fossiilkütustel põhinev energeetika, kuigi midagi toimivat ja samas odavat asemele panna pole.

Nõukogude Liidu kokkukukkumise üheks põhjuseks peetaksegi seda, et korraga kadus riigikassast hiigelsuur alkoholitulu, samas kui Tšernobõli avarii likvideerimine ja Afganistani sõda nõudsid hiigelsummasid. Kas majandusi hävitav kliimavõitlus saab Euroopa Liidu luigelauluks, sest temalgi tuleb suured rahad lisaks rohepöördele paisata koroonavõitlusele ja migrantide vastuvõtmisele?

Rohepööre on narrus. Kaja Kallase valitsusel pole sellest mingit visiooni ega arusaama – Eesti eurolojaalseima partei Reformierakonna jaoks tuli kliimavõitluse käsk Brüsselist ülevalt alla täpselt samamoodi nagu alkoholismivastane võitlus tuli käsuna NLKP-lt EKP-le, mille peale Eesti kommunismid asusid alkoholi tarbimist kinni keerama. Reformierakond pani kuulekalt kinni põlevkivienergeetika.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et kliimavõitlusele pani aluse juba teine liberaalne partei, Keskerakond, kelle liidri Jüri Ratase teises valitsuses töötas kliimahüsteeria vastu vaid üks partneritest, EKRE. Nüüd veavad mõlemad ALDE-parteid üheskoos Brüsseli rohepöörde-käskude täitmist.

Samas on näha, kui absurdne on kogu see kliimavõitlus, millega on kaasa läinud kõik “endised joodikud”, kui Gorbatšovi “kuiva seadust” meenutada. Kõik deklareerivad sama sovjetlik-kuulekalt, kui kõvad kliimavõitlejad nad on – näiteks Telia, kelle kliendid tarbivad ohtralt nii elektrit kui ka nutiseadmeid, lubab lumiseid talvesid.

Samas aga toimub Eestis kliimavõitlusele täiesti vastupidine areng ehk jätkub kindel suund massitarbimisele, ainult et ülikalli elektriga. Vaadakem, mis toimub Tallinnas ja Harjumaal. Pealinnas ehitatakse meeletult, iga väiksemgi plats saab oma kortermaja. Ülemistel püstitatakse Rail Balticu terminaale ning raudrööpad tormavad läbi rabade. Ettevõtlusminister Andres Sutt teeb seadusandlust ümber, et tuua Eestisse üha uusi ja uusi võõrtöölisi, kes ehitaksid, rajaksid, toodaksid ja teenindaksid.

Avalikult käib võitlus abstraktse CO-ga, mis võtab roheenergia kaudu inimestelt jõukuse, samas aga jätkub Eestis meeletu tööstuslik areng, mis õhutab tarbimist – kuigi massiehitamine ehk nii palju CO-d õhku ei paiska, kui elektrijaamad, ei ole see ka kuidagi keskkonnasõbralik. Eestis on ühest küljest rakendunud hüsteeriline rohepööre, mis võttis meilt odava elektri, samas aga toimub massiivne tarbimise õhutamine, need kaks asja aga kokku ei käi.

Rohepööre tähendab väljamõeldud võitlust mugavustsoonist – käivad ju lapsedki oma reedestel kliimaprotestidel nii, et neile on “õige asja” nimel kõik kätte toodud, ka popipäev. Iga firma karjub sellest, kui roheline ta on, kuigi vaikselt hakkavad põllumehed ja teised ettevõtjad tunnistama, et kliimameetmed on nagu silmus kaelas. Aga Kremli, vabandust, Brüsseli käsulauad on pühad, ja neid tuleb täita.

Kliimajoovastus on endiselt tugev, näis, kunas pohmakas tulema hakkab. Sest nõukogulikult algatatud kampaaniad lõpevad ka Euroopa Liidus kassiahastusega.

Jüri Kukk, toimetaja