Pärnu maanteel on suur päästeameti plakat, mis kutsub üles kriiside ajal riiki usaldama. Päästeametit usaldab rahvas küll, aga riigiga, mis võtab isegi lastelt koolipiima, on teine lugu. Kriisis on Eesti praegugi, aga riik lükkab kõik rahva kaela, nagu tegi Andrus Ansip juba nn masu ajal.
Kriise on erinevaid. Kui mõelda Ukraina sõjale, siis kus on meie varjendid, millesse saaks põgeneda tavainimene, kes kuuleb rakettide plahvatusi lähenemas? Eestis oli 2015. aastal võimul reformierakondlik peaminister Taavi Rõivas, kes teatas, et sõjaohtu pole ja järelikult pole ka varjendeid vaja. Siin me nüüd oleme, teadmatuses, kuhu õhuhäire ajal minna ja kas ongi, kuhu minna.
Üks kriisinõustaja kirjutas hiljuti meedias, et inimesed olevat kriisiettevalmistuste vastu endiselt ükskõiksed. Paljud ilmselt ongi, aga kas pole asi ka selles, et riik ei anna sõnumit piisavalt usutavalt edasi? Ja kui see riik lausa igast otsast kärbib ja võtab raha ära, siis mis kriisiabi temalt oodata tasubki?
Kriisideks valmistumine eeldab seda, et riigil on plaanid, aga mis plaanid saavad olla valitsusel, kes läheb lastetoetuste ja koolipiima kallale? Ilmselgelt tuleb inimestel loota vaid iseendale.
Vaadakem Reformierakonna kriisikroonikat. Energiakriis – elektrihinnad tõusid tavainimese jaoks lakke. Julgeolekukriis – puuduste likvideerimine kaitsevõimekuste osas lükati 2025.-2026. aastasse. Koroonakriis – korraline ravi sisuliselt lakkas, vaktsiinide riknemine ja kuritarvitused kiirtestide hankes kirjutati korstnasse. Praegune kobarkriis – maksutõusud, ühiskonna lõhestamine väärtuskonfliktidega, kärped igas valdkonnas.
Reformierakonna juhitavat riiki ei saa kriisis küll usaldada, Kaja Kallase valitsus pigem tekitab kriise, kui aitab neist jagu saada. Meenutagem eelmist kriisi, kus riik ladus koorma rahva kaela ja sundis ta Soome elatist teenima minema.
Uued Uudised