20.07.2021
Meeleavaldus “kriitilise rassiteooria” õpetamise vastu Ameerika koolides.
Uued Uudised vahendavad järjekordse analüüsi ühe Postimehe artikli osas, mis on pärit sotsiaalmeediakeskkonnast “Meedikriitika”. Analüüsib Andri Zee, aluseks Helena Egliti “Kriitiline rassiteooria kui vabariiklaste poliitiline relv”.
“Erakordselt segane ja tendentslik kirjutis, mille sõnum või eesmärk jääb täiesti arusaamatuks. Võibolla on eesmärgiks soov reklaamida pseudoteaduslikku ideloogilist nonsenssi nimega Kriitiline Rassiteooria või propageerida selle teooria tõsiseltõetavust, ent sel juhul kerkib küsimus Postimehele – miks peaks kvaliteetväljaanne sellist asja ajakirjandusena oma lugejale serveerima?
NÄITED
1. Pealkiri “Kriitiline rassiteooria kui vabariiklaste poliitiline relv”.
KOMMENTAAR: Kriitilise rassiteooria pooldajad on USA-s ikka vasakpoolsed, s.t. demokraadid, mitte vabariiklased. CRT (kriitiline rassiteooria) on ikka demokraatide “relv” (instrument pigem). Vabariiklased oponeerivad sellele jamale.
2. “Samal ajal kui paremäärmuslikud erakonnad panevad proovile Ida-Euroopa holokaustiajaloolasi…”
KOMMENTAAR: Millised “paremäärmuslikud” erakonnad? Millega täpselt panevad nad proovile “holokaustiajaloolasi”? Kes on üldse “holokaustiajaloolased”?
3. “Ameerika vabariiklaste ja demokraatide vahel on lahvatanud kultuurisõda. Praeguseks on üheksa USA osariiki keelustanud avalikes koolides kriitilise rassiteooria (critical race theory, CRT) õpetamise.”
KOMMENTAAR: Ilmselgelt ei ole kultuurisõda “lahvatanud” CRT baasil, pigem on see hõlmatav ilmselt kõige paremini kahes järgmises kategoorias: vasakpoolsus/parempoolsus ja konservatiivsus/progressism.
4. “Kriitilise rassiteooria vastaste arutelu kaldub teooria tuumast tihtipeale kõrvale.”
KOMMENTAAR: Mis on see “tuum”?
5. “Nagu tunnistas Twitteris konservatiivne aktivist Chris Rufo, on kriitilisest rassiteooriast saanud mitmete vabariiklaste jaoks poliitiline vahend. Rufot võib pidada praeguse kultuurilise ja poliitilise sõja leiutajaks.”
KOMMENTAAR: Konservatiivne aktivist Chris Rufo on praeguse kultuurilise ja poliitilise sõja leiutaja? Siin peaks juba arst sekkuma.
6. “Mis on kriitiline rassiteooria” ja “kriitilise rassiteooria kriitika”?
Mõlema alapealkirja all asub autor tootma totaalset kelbast. Nii kujuneb ülevaade CRT-st selektiivseks kaitsekõneks ja asja tegelik sisu, s.h. selle kohta tehtud kriitika, jääb täiesti käsitlemata.
Tegelikkuses on CRT suuresti teadusväline ja poliitilise iseloomuga uskumuste ja hoiakute kogum, mis kujutab endast pigem muinasjuttu (sageli kasutatakse mõistet “narratiiv”), mis lähtub suures osas Critical Theory´st.
Selle näol on omakorda tegemist postmarxistliku ja postmodernistliku ideoloogiaga, mille sisuks on narratiiv “rõhuvatest ühiskondlikest võimustruktuuridest”, mida tuleb avastada ja lammutada.
Mõlemad on teeninud akadeemilistest ringkondadest rohkesti kriitikat just teadusliku aluse osas, mis aga antud teksti autorit sugugi ei häiri. Selle asemel esitab autor neid CRT-d justkui mingit üldaktsepteeritud teadusdistsipliini – mida too vähimalgi määral pole.
Ka kriitilise rassiteooria kriitika all on autor kirja pannud lihtsalt demagoogilisi konstruktsioone, mitte kajastanud selle tegelikke, akadeemilisi kriitikuid. Nii näiteks esitab ta mingeid üldistusi “lapsevanematest”:
“Mitmed kriitilise rassiteooria vastased lapsevanemad on loonud algatusi, mis püüavad rassismi ajaloo õpetamisele piiranguid seada. Nad leiavad, et ühiskonnas pole rassism enam probleem. Kriitikute arvates teooria ei lõhu, vaid rõhutab rassismi. Mõned ameeriklased näevad idee taga kommunismitonti, sest selle teooriaga püüeldakse võrdsuse poole.”
Ilmselt teab igaüks, kes USA poliitikaga vähegi kursis on, kui lähedale sotsialismile ja kommunismile demokraatide vasakradikaalne tiib täna jõudnud on, seega räägib autori kasutatud väljend “kommunismitont” ise enda eest.”