29.08.2022
Sellise kursiga kaugele ei sõida, isegi mitte liberaalses nišis. Paraku on see ka Parempoolsete loosung, arvestades Siim Kiisleri lubadust, et eestlane võib olla igaüks.
Postimees kirjutab sellest, et Eesti 200 seisvat enne valimisi silmitsi sisevõitlusega võimu ja uue kursi nimel. Sellele loole tuginedes võib teha palju olulisi järeldusi.
“Erakonnasiseseid võimunihutajaid innustab soov lähendada Parempoolsetele, kes uue liberaalse erakonna niši nimel Eesti 200-ga võidelda tõotab.”
Selle lausega on välja öeldud, et tegelikult on nii Parempoolsed kui Eesti 200 liberaalse niši erakonnad, vahe on selles, et üks on Kristina Kallase, teine Lavly Perlingu isiklik poliitprojekt, seega hakkab tõesti toimuma puhas võimuvõitlus liberaalsete valijate häälte nimel, neid aga sihivad ka kaks suurt erakonda. Eesti 200 nišipositsiooni näitab kasvõi seegi, kuidas Reformierakonna halbadel ja headel aegadel voolas toetus poliitprojekti ja siis tagasi poliitoravate juurde.
Sellega seoses ka nenditakse: “Üks teoreetiline areng on, et Parempoolsed neelatakse lihtsalt alla: ehk kui seitse kuud enne riigikogu valimisi loodud erakõnd hoogu üles ei saagi, liituvad nad ühel hetkel lihtsalt Eesti 200-ga.” Sinna ju jooksevadki kokku teiste pudemed, nagu Izmailova “rohelistest”.
Postimees arvabki, et uue esimehega suudaks Eesti 200 Parempoolsete hääled ära napsata – paraku on paljud poliitikavaatlejad avaldanud arvamust, et kas “parempoolsetel” neid hetkel üldse ongi, nad esindavad pigem iseennast. Postimees on liiga kõrgeks puhunud arvamuse, nagu oleks neil kahel poliitprojektil tohutu häältepotentsiaal, aga seda tegelikult pole – hääli saab napsata Reformierakonnalt, Keskerakonna eesti hääled on otsa saamas.
Tundub, et kakeldakse ikkagi veel olematute valijate pärast, kuigi Postimees kirjutab: “Üldkogu eel on igatahes tunda skepsist Kristina Kallase kui sotsiaaldemokraatliku taustaga poliitiku võimekuses Parempoolsete valijaid kõnetada: majanduspoliitikas on Eesti 200 jäänud nii mõnegi hinnangul tagasihoidlikuks, lisaks on kardetav käärimiskoht eriarvamus integratsioonipoliitikas.”
Siin on välja öeldud Kristina Kallas tegelik “sotsiaaldemokraatlik” taust, mis kaldub oma globalismi ja multikultuursuse toetamisega äärmusesse. Ja on loomulik, et Eesti 200 integratsioonipoliitika ajab ka paljudel “kahesajatajatel” karvad turri, kui KriKa ikka eestlastele ainult kandle ja pastlad jätta tahab.
“Vähemalt teoorias võib endiselt mängu sekkuda jokker Kersti Kaljulaid.” Selle persooniga kinnistaks Eesti 200 kohe globalistlik-liberaalse suuna. Hääli Kaljulaid ehk annaks, aga taas liberaalsest leerist, konservatiivne valija ei toetaks sellist globalismimeelset poliitikut.
Nõusse võib jääda ka arvamusega, et majanduspoliitikas on Eesti 200 tagasihoidlikuks jäänud – kui rahulikult erakonnastudes kuulutasid “kahesajatajad” seda, kuivõrd kompetentsed majandusinimesed neil olevat, siis reaalsetes kriisides, nii koroonapandeemia kui energiakriisi aegu, pole poliitprojekt seda mõistlike soovitustega kuidagi kinnitanud.
Kogu loo juures aga on naljakas see, et Eesti 200 hakkab lagunema juba enne, kui ta on Riigikogusse ehk reaalse võimuni jõudnud, mis tõestab tema poliitprojekti staatust. Süvariigi poliitprojektidel on küll seljatagune, aga pole vundamenti. Hetkel jäävad kaks projekti lihtsalt üksteisele jalgu.
Uued Uudised