EKRE kontoris käis üks erakonna liige, vanaproua, kes valutab südant Eesti tuleviku pärast ja tõi luuletuse, mille palus Uutele Uudistele edastada. Oma nime ta avaldada ei soovinud.
Kuhu jäänud õiged mehed,
kes meile vabaduse tõid,
kuhu jäänud julged mehed,
kes vallutaja puruks lõid.
Kuhu jäänud meie rahvas,
teda pole kuuldagi.
Nüüd vast tuleb olla vahva
ja võidelda koos lõpuni.
Vabadus on meile püha,
seda ära anda ei saa.
Ka Eestimaa on meile püha
ja oma maad peab kaitsema.
Ja võitlusvaim on püha,
hinges tugevamalt üha,
kesk Eesti tuleviku sära.
Kui kaob see sära, siis
kaob su rahvas, riik, keel
ajaloost jäädavalt ära.