19.02.2021
Kui keegi arvab, et saab tänase maaelu bussidele üles ehitada, siis on tema plaanid küll kahtlased.
“Käisin hiljuti Tuvi pargis jääskulptuure vaatamas. Rahvast oli päris palju, peamiselt pered, kuid… kõlas ainult vene keel. Ainult korra kuulsin üht peret eesti keeles jutustamas. Sama mulje jäi ka minu kolleegile, kes käis jääkujusid uudistamas päev hiljem.
Sügisel käisin Kadrioru pargis vaatamas, kuidas “Valgus kõnnib Kadriorus”. Mingil hetkel tundus, nagu jalutaksin Moskva Gorki pargis – ainult vene keel, sest Lasnamäe oli üritusele jõudnud.
Üks mu nooremapoolne tuttav külastab (õigemini, külastas enne pandeemiat) Tallinna ööelu, ja tema sõnutsi võtab baarides võimust inglise keel, sest ka külalised on üle ilma.
Kui keegi arvab, et ma hakkan nüüd võõraid sõimama, siis ta eksib. Mul on hoopis kahju meist endist, eestlastest, kes me hakkame omaenda pealinnas kogema äratundmisrõõmu, kui paljude maailmakeelte vahel kostab eesti lapse rõõmus: “Näe, emme, jänku!”
Mul on kahju eestlastest, kes oma “avatud” valitsuste tõttu on kõigi vastu nii külalislahked, et on iseennast ära unustanud. Teisi tervitame, aga endal ei ole enam hea ja hing ulub õõnsalt, sest eestikeelset juttu kuuleb Tallinnas üha vähem ja selle kuulmine on üha enam rõõmuhetk. Seda omaenda kodumaal. Lõunaeestlased veel sellest aru ei saa, aga küll peagi on ka nende külad ukraina keelt täis.
Meenub ka saade “Kaks kanget Venemaal”, kui Kristjan Jõekalda jutustas Moskvast koju sõites reisikaaslastele sellest, kuidas talle tuli rongi ees vastu inimene, kelles ta tundis ära eestlase, ta ütles “Tere!” ja teine vastas puhtas eesti keeles. Mul on meeles see Kristjani lapselik rõõm, kui ta rääkis teise eestlase kohtamisest.
Hiljuti lugesin uudist sellest, kuidas Rootsi Uppsala ülikooli saabunud välistudengid küsisid meedias: kus saab näha ehtsat Rootsit ja rootslasi? Sest nemad elasid multikultuurses keskkonnas, kus oli aafriklasi, araablasi ja palju teisi, aga seda ehtsat põhjamaalast polnud. Osa tudengitest koguni lahkus Rootsist, öeldes, et võõrast riiki õpinguteks valides oli nende eesmärgiks õppida üht euroopalikku kultuuri, mida nad Rootsis enam eest ei leidnud.
Ja veel üks meenutus. Saate “Venemaa selgeltnägijate tuleproov” ühe osa katsed toimusid endisel Ida-Preisimaal, praeguses Kaliningradi oblastis, kus venelannast giid jutustas iidse preisi mõisa legende. See oli võigas: lagunev loss, ümbruses massiliselt jälgi ajast, mil see oli Nõukogude Armee käes, ja maad okupeeriva riigi esindaja vahendab selle rahva ajalugu, keda seal juba ammugi pole. Kaugel meiegi sellest oleme, eriti Ida-Virmaal?
Meie hõimurahvad Venemaal – marid, ersad, mokšad, udmurdid, komid ja mitmed teised – on juba muuseumirahvad, linnades on vene keel valitsemas, ja kui keegi tahab näiteks ehtsat mari kultuuri kohata, peab ta sõitma kolkakülla. Nagu USA-s sõidetakse indiaanlaste reservaati.
Väikerahvad on globalistlikus möllus nagunii hääbumas ja kõige kurvem on see, kui “avatud” valitsused ja poliitikud, nagu ka Eestis, sellele kahe käega kaasa aitavad. Ei üritata mitte rahvust, keelt ja kultuuri hoida, vaid usutakse, et mida varem me kas Itta või Läände assimileerume, seda parem meile. See on just see, mille kohta ütleb populaarne laul: “Oma rahvust maha salata, sama ränk on nagu orjaks müüa end!”
Meil on juba kõvasti puudu elutervest rahvuslikust egoismist, enda seadmisest esikohale esiisade maal, sest “sallivuslus” tambib maadligi just uhkust selle üle, et me oleme eestlased, väike rahvas, kes sai nii suureks, et lõi oma rahvusriigi.
Või peaksime tõesti hakkama eestlastele Eestis taotlema põlisrahva staatust, kuigi meil on paberite järgi veel rahvusriik? Varsti võib isegi selleks hilja olla…”
Jüri Kukk, toimetaja