Ukraina sõjaga seonduv on Eestis läinud üle igasuguse piiri, mitte miski selles ei ole enam tõeline, alates riigiasutustel endiselt rippuvatest sinikollastest lippudest kuni raha ja relvade lõunarindele kühveldamise ja võiduootuseni.
Interfax-BNS: “Venemaa kaitseministeerium teatas esmaspäeval, et Keskväerühm hõivas Ukraina Donetski oblastis Kotljarivka küla. /…/ Venemaa korraldas ööl vastu esmaspäeva Ukrainale 108 droonirünnakut, teatas Kiiev.” Venemaa edeneb vaikselt, aga kindlalt kogu rindel. Mis jääb siin arusaamatuks?
Ja pealkiri Eesti Päevalehes: “Putin tahab tõesti kõnelusi? Marko Mihkelson: ettepanek tuleb tagasi lükata. Ainus lahendus saab olla sõjaline.”
Marko Mihkelson tahab sõda jätkata, kuigi asjad on ukrainlaste jaoks hapud. Ise ta ju rindele ei lähe, kuigi võiks, Postimehes oli just lugu eestlasest Ukraina droonimeeskonnas. Aga Mihkelson ei lähe, ta pildistab Eestis lapsi, kuid on valmis kaugsõdima viimse kui ukrainlaseni. Ei lähe ükski võimupoliitik ise sõtta, küll aga on nad valmis sinna saatma Eesti sõdurpoisse, kes pole veel õieti elanudki.
Ukraina võit on see, mida tahab kogu demokraatlik maailm, aga sellest pole hetkel märkigi ning kolm ja enamgi aastat kestnud sõda näitab, et Lääne kehvake abi ei suuda ukrainlasi võidule viia. Mihkelson aga tahab sõja jätku kättesaamatu eesmärgi nimel ehk veel enam surma ja purustusi.
On selline hurraa-patriotism mingistki otsast moraalne? Mihkelsoni-moraalne ehk moraalivaba on ta küll.
Isegi vastne Rooma paavst kutsus rahule Ukrainas. Eesti võimupoliitikud tahaksid sõda ukrainlastega kätega jätkata. Tsahkna ju rõõmustab, et meie piiritagused väed olevat Ukrainas maha tapetud. Seega Eesti valitsus toetab verevalamist edasi, olgu selleks kelle tahes veri.
Seda, kas Ukraina sõdib edasi või mitte, otsustavad ukrainlased, mitte Eesti harrastusfotograafid.
Uued Uudised