Meile tuuakse Põhjamaid ja eriti Norrat tihti eeskujuks kui eduka roheenergia ja odava elektri sümbolit. Kuid jällegi – reaalsed andmed räägivad hoopis teist keelt.
Taani portaalis Klimarealisme ilmus äsja analüüs sellest, mis juhtus kogu Põhja-Euroopa ja Läänemere regiooni elektrihindadega juunikuise kuumalaine ajal. Selgus, et hoolimata tohutust uute tuuleparkide ja päikesepaneelide lisandumisest, tõusid elektrihinnad tipphetkedel viimaste aastate kõrgeimale tasemele.
Põhjus on lihtne: tegemist on ilmast sõltuva juhuenergiaga. Kui Euroopat tabas pikem tuulevaikus ja päike loojus, tekkis süsteemi hiiglaslik auk. Saksamaa tuulikud tootsid kohati vaid 10% oma võimsusest.
Ja siin jõuamegi Norra õppetunni juurde. Norral on tohutud hüdroenergia ressursid, mis võiksid tagada nende endi elanikele stabiilselt madala hinna. Kuna aga Norra on uute kaablite kaudu ühendatud Kesk-Euroopa ja Suurbritannia defitsiitsete turgudega, liigub nende odav elekter sinna, kus makstakse rohkem. Tulemusena ühtlustuvad Norra hinnad Kesk-Euroopa kõrgete hindadega ning norrakad maksavad täna sisuliselt kinni naaberriikide puudulikku energiapoliitikat.
Sellest saab teha väga selge järelduse ka Eesti jaoks. Kui siinne (tuule)elekter liigub kaablite kaudu Saksamaale või teistele suurturgudele, siis pole vahet, kui palju tuulikuid me oma väikesesse riiki tipime – elektrihind jääb meile ikkagi kalliks.
Kui me ei kasuta oma kohalikku toorainet (põlevkivi ja puitu) ning juhitavat tootmist eelkõige oma tarbijate ja inimeste kindlustamiseks, jäämegi importima suurturgude kõrgeid hindu. Kusjuures kõik tuuleparkidega kaasnevad kohalikud keskkonna- ja sotsiaalsed kahjud jäävad puhtalt meie kanda.
Energiapoliitika vajab emotsionaalsete lubaduste asemel ausat andmepõhist vaadet, avatud suhtlust ja sisukat debatti selle üle, kuidas tagada reaalne ja juhitav energiajulgeolek.
Graafikute ja numbritega saab lähemalt tutvuda SIIN
MTÜ Looduse ja Inimeste Eest