Kui emeriitprofessori tiitli all esitatakse politruki seisukohti – Jüri Saare näitel

“Tartu Ülikooli emeriitprofessor” Jüri Saar on ERR-i arvamusrubriigis kokku kirjutanud rea lollusi, mis paneb kahtlema selle inimese akadeemilises taustas.

Nii kirjutab Saar: “Teiseks elame demokraatlikus riigis, kus sõnavabadus ja muud vabadused kuuluvad lahutamatult meie normaalse, tavapärase igapäevaelu juurde. Demokraatia on seotud pideva diskussiooniga erinevate huvigruppide vahel, mille käigus selguvad kõige paremad otsused kogu elanikkonna jaoks.”

Kõigest kaks lõiku edasi on juba vastupidine väide: “Näiteks olukord, et Euroopa Parlamendis on euroskeptikute fraktsioon, millesse kuuluvad isikud on sinna valitud nende inimeste häältega, kes on Euroopa Liidu olemasolu vastu. Nagu lihasööjad, kes nõuavad endale õigust kuuluda taimetoitlaste ühingusse. Minu hinnangul on euroskeptitsism Euroopa Parlamendi tasemel vaadatuna sama absurdne kui nagu oleks variant, et Eesti Vabariigi parlamendis on rahvasaadikuid, kes on põhimõtteliselt ja avalikult Eesti Vabariigi olemasolu vastu.”

Ühest küljest ütleb Saar, et sõnavabadus on lahutamatu demokraatiast, samas aga virutab nagu kirvesilmaga kuklasse: euroskeptitsim (mis viis Suurbritannia EL-ist välja) olevat vale. Nii vale, et see ei sobivat isegi “diskussiooniks erinevate huvigruppide vahel, mille käigus selguvad kõige paremad otsused”. Professor arvab seega, et sõnavabadus kehtib ainult “õigetele mõtetele”.

Saar ütleb ka järgmist: “Arutleda teoreetiliselt politseinike käitumise üle ja nõuda politseijuhtidelt aru, “miks tulite välja niivõrd suurte jõudude ja eriüksusega” on nii poliitikute kui ka õigusasjatundjate poolt tehtuna solvavalt väär.”

See tähendab, et emeriitprofessor ei tahaks lubada isegi kriitikat politsei aadressil – kas see ei lõhna mitte “kõva käe ihaluse” järgi Saare poolt? Ja sama mees räägib veel demokraatiast.

Saar väidab: “Trumpi kui presidendi poolt tehtud otsused, riiklike reageerimiste kindlas suunas mõjutamine ja isiklik eeskuju on otseselt seotud pandeemia raskete tagajärgedega sellel maal. Ei tohi unustada, et ameeriklased on koroona läbi kaotanud enam kui 580 tuhat inimelu ning selle eest peab kandma vastutust valede otsuste tipptegija.”

Eestis on koroonasse surnud sadu inimesi ja siingi on tehtud valesid otsuseid – kelle tahab Saar siin invisitsioonilõkkele kinni köita?

“Ka meil Eestis on igal juhul vaja hoopis tõsisemalt vaadata nii nende poliitiliste jõudude kui ka isikute peale, kes püüavad suure häda aegadel püüda sogases vees suurt kala,” väidab Saar. Kas nende hulka tuleks panna ka need, kes koroonakriisi tipus hakkasid valitsust välja vahetama? Ilmselt Saar neid siiski ei mõtle, sest tema on ideoloogiliselt samas paadis.

“Ei maksa näha seal Venemaa karvast kätt. Seal on väga palju erinevaid inimesi. Inimesed avaldavad meelt, see on nende põhiseaduslik õigus,” lausus kapo peadirektor Arnold Sinisalu kapo aastaraamatu tutvustamise pressikonverentsil. Kapo seisukoht erineb seega Saare omast, kes aga nägi Toompea sündmustes täiesti üheülbaliselt ainult “Toompea lossi ees toimunud massilist õiguskorra rikkumist, kuhu olid kogunenud nn koroonaeitajad ja maskivastased.”

“Miks peaks keegi praktilisest tegevusest eemalseisja kahtlema Eesti õigusametkondade tehtud ohuhinnangute olemasolus ja adekvaatsuses ehk nende ametkondade tegutsemise professionaalsuses,” küsib Saar. Seega soovitab ta uskuda pimesi kõike, mida teevad jõustruktuurid – taas üks ebademokraatlik soovitus, sest demokraatia tagab tsiviilkontroll, mitte ametkondade pime uskumine.

“Nagu teame, kuuldus seal ka provokaatorite üleskutseid minna võimu jõuga üle võtma, seega oli pingete eskaleerumise oht olemas,” väidab Saar. Kas politsei on professoriga vestelnud, saamaks teada, kes täpselt selliseid üleskutseid esitas? Sest vähemalt avalikkuses pole konkreetsetest üleskutsetest kuulda olnud.

Lõppkokkuvõtteks – on häbiasi esitada selliseid poliitilis-ideoloogiliselt laetud seisukohti “Tartu Ülikooli emeriitprofessori” tiitliga liputades, sest neis pole midagi akadeemilist, on vaid ühe politruki jutt, kes pealegi paistab väga ihalevat “kõva kätt”, mis suunab riiki täpselt nii, nagu vaja.