Kui Euroopa ei pakuks migrantidele heaoluühiskonna hüvesid, vajuks lõunamaalaste huvi külma Põhjala vastu ruttu kokku

Kui 2015.-2016. aastatel puhkes rändekriis, kirjutas üks Võrumaa tuntumaid talunikke, et tema võtaks kohe mitu Süüria peret vastu: remonditud talumaja koduks, mehe õpetaks traktoristiks, naise lüpsjaks. Kommentaatorid naersid seepeale kooris: kõrbest tulijad talumajja, mida tuleb talvel pidevalt kütta, süürlanna ja tema mees tõusevad kell 4-5 hommikul üles, et koos lauta minna ja lapsed lähevad tuisus koolibussi peale – sellise stsenaariumi peale annab tulla.

Enamik Balkani kaudu või üle Vahemere tulevatest migrantidest, kes ronivad kuni Põhja-Skandinaaviani välja, on pärit soojast kliimast, kus maju ei soojustata ja kahe saagiga kliimas ka ei koguta eriti varusid. Euroopa heaoluühiskonnas on nad siiski nagu paradiisis: isegi kui väljas paugub pakane, elavad nad üldjuhul ühisküttega korteris ja kõik vajaliku saavad kätte lähimast kaubanduskeskusest, nälga ei jäeta neid kunagi, sest sotsiaaltoetused on “külalistele” garanteeritud.

Mida hakkavad need inimesed peale, kui sihtriigis puhkeb tõsine kriis? Sõda on ekstreemne variant, kuid Euroopas enam mitte võimatu. Ukrainas pommitas Venemaa möödunud talvel puruks ennekõike elektri- ja soojatootmise ning ühendustrassid, Ukraina linnad mattusid külma ja pimedusse, kuni varustatus suudeti taastada. Mida teeks selles olukorras näiteks nigeerlasest migrant?

Euroopa Liit keerab ennast üha suuremasse sasipuntrasse, millest väljumine võib osutuda lootusetuks. Nii näiteks ahistab Euroopa iseennast kliimameetmetega, millega teised suured maailmamajandused kaasa ei lähe või teevad ainult näo, et lähevad. Paratamatult kaotab Euroopa kallite kliimameetmetega konkurentsivõime ja vaesub. Millega hakatakse siis migrante soojas ja täis kõhuga hoidma (kahtlemata toimub see viimase hetkeni enne apokalüpsist)?

Kliimameetmete üheks omapäraks ongi see, et need välistavad migrante kohale meelitanud heaoluühiskonna – on ju kliimavõitluse ideoloogia komponentideks tarbimise vähendamine ja suurenev säästlikkus. Rohepöördesse on juba sisse programmeeritud püksirihma pingutamine Maa päästmise nimel – ja migrandid tulevad siia just tarbima ning hästi elama.

Mis saab siis, kui Euroopa vaesub ning külmem tuba ja putukad toiduks saavad reaalsuseks, samas aga suured migrandikogukonnad ootavad endiselt sooja tuba, rikkalikke sotsiaaltoetusi ja halal-toitu? Nad hakkavad mässama ja muudavad Euroopa linnad sama tulisteks paikadeks, nagu lubavad kliimahüsteerikud CO2 emissiooni jätkumise korral. Sisserändetaustaga uuseurooplased on oma vasakpoolsete sõpradega võimelised ka ajutiselt võimu haarama, aga nad ei suuda midagi sellega korda saata – migrandid pole võimelised kohanema jaheda Euroopaga, kui neile pole loodud heaoluühiskonda. Olelusvõitlus, kus kasvõi põllumajanduses peab arvestama külmuva maaga, ei ole neile jõukohane.

Ehk siis – massimigratsioon paras- ja külmvöötmesse saab toimuda ainult siis, kui kohalik rahvas on midagi ette ehitanud ja loonud, araablane või aafriklane ei hakka Kirunas või Kuopios midagi nullist alustama. Kliimavõitlus aga lämmatab ka kohalike saavutatu, see surub ühiskonna teadlikusse vaesumisse ning võtab lõunamaalastelt võimaluse heaks eluks. Enne kui nad leiavad, et ilma sotsiaaltoetusteta pole neil Skandinaavia talves võimalik hakkama saada ja kolivad kodumaale tagasi, korraldavad nad siin veel tõelise tulevärgi.

Kahjuks pole kusagil ilmselt tehtud migrantide seas uuringut selle kohta, kas nad on nõus vähendama tarbimist Maa nimel, sealhulgas ka nende hüvede osas, mida pakub neile Euroopa Liit. Praegu elavad juba saabunud siin nagu kuninga kassid ja üha uued tulevad saama seda, mis kliimameetmete tõttu siin juba näppude vahelt pudeneb.

Uued Uudised