On juba ammu teada, et uusmarksistlik ja sellest nakatunud vasakliberaalne ideoloogia on monopoliseerinud inimlikkuse, võrdsuse, sallivuse, seksuaalsuse, armastuse ja muu inimliku ning kasutab seda nüüd enda poliitilistes ja ideoloogilistes huvides.
Miks on sellega hakkama saanud just marksistid? Sest nemad jutlustavad varasema proletariaadi diktatuuri asemel nüüd kõigi ja kõige võrdsust, kliimapäästmist, seksuaalset vabameelsust ja muid kaose ilminguid. Ja neil on kõige selle monopoliseerimisega tekkinud tohutu potentsiaal noorte, naiste, seksvähemuste, kliimavõitlejate ja teiste taoliste seas, sest kes ei tahaks olla võitleja headuse poolel? Ainult et kõik nad on revolutsiooni tööriistad. Piiramatu vabadus muutub ruttu kaoseks.
See ideoloogia on (pseudo)liberaalsesse ühiskonda juba sügavalt juurdunud, seda on näha üritustest, mis ei tundugi olevat veriselt revolutsioonilised, vaid on “nunnult” sallivtolerantsed – kõik on justkui ilus ja õilis, tee vaenuta ühiskonna juurde. Miski ei ole petlikum, kui headuse juurutamine kampaaniatega.
BNS vahendab: “Eesti Olümpiakomitee (EOK) ja Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse (EADSE) eestvedamisel jõuab sellest nädalast sotsiaalkampaaniaga “Sõnal on jõud” linnatänavatele ja bussipaviljonidesse sotsiaalreklaam, millelt saab punakasoranžil taustal lugeda vängeid väljendeid.
Väljendid on kogutud elust enesest, kus sporti tegevad lapsed, nende treenerid ja kohtunikud on sageli sunnitud selliseid hõikeid, sõimu ja ähvardusi tribüünil istujate suust kuulma. Koostöös loovagentuuriga Havas Creative valminud ideelahendus keskendub lapsevanematele, et näidata, milline mõju on nende sõnal nii lastele, kohtunikele kui ka treeneritele.”
Kas pole tore üritus, saavutada see, et ei karjutaks “Kohtunik seebiks!” või “No kuhu sa idioot palli lööd?!” Aga kas see, mida kampaaniast loodetakse, ka spordifännid rahumeelsemaks muudab, on ülimalt kahtlane, inimesi nii naljalt ei muuda. Pigem saab mingi MTÜ või SA jälle “nutsu”, linn on mingit kampaaniat täis, aga ainult üksikud mõtlevad asjade üle järele. Või hoopiski on need, kellele see spordikarjumine ei meeldi, juba ammu korralikud.
Seega, kampaania on asjaks, aga sellest tulevad esile uued ohud. Esiteks, mingil hetkel märgatakse, et kampaania ei anna tulemusi. Siis esineb keegi seadusandliku algatusega, et tribüünilt karjumine ära keelataks. Edasi pannakse karistusseadustikku kirja karistused rikkumiste eest. Siis hakkavad kohtud neid menetlema ja korduvad “spordihuligaanid” pannakse trellide taha. Varsti on erinevate seaduste ja regulatsioonide rikkujaid vanglad täis. Kõike karmistatakse ja varsti pole kaugel ka mahalaskmised.
Rumal stsenaarium? Ei ole, just nii see vasakpoolses ühiskonnas käibki, algne võitlus a la “Vabadus, vendlus, võrdsus” jõuab ruttu giljotiinide vereojadeni, nagu Prantsuse revolutsiooni ajal, mis sünnitaski liberalismi, “hea poolel” võitlejatest saavad ruttu “vereimejaid” hukkavad tšekistid. Ka Eestis liiguvad asjad sinnapoole, sotsiaalmeedias tsenseeritakse, vaenukõneseadus ootab järge, “tühistatakse” “valesid” inimesi jne – me liigume ruttu revolutsiooni suunas.
Võrdset ja õiglast ühiskonda on ammu tahetud luua, Piibli Uuest Testamendist ja Thomas More`i “Utoopiast” marksism-leninismi ja maoismi teoreetikute ja praktikuteni, ning kõik see on lõppenud väga halvasti.
Seega – kui me tahame, et spordiväljakutel halvasti ei karjutaks, siis rõhume inimeste südametunnistusele, see kampaania on kombes (kuigi näib asendustegevusena) – kui aga ilmub sisse esimene sundusmoment või lausa seadusepügal, läheb asi juba vana revolutsioonilist rada pidi. Inimlikkus, võrdsus, sallivus, seksuaalsus, armastus ja muu inimlik on igaühe enda südame asi, mitte ideoloogiate tallermaa.
Uued Uudised