Kui Jaak ja Ivan kunagi koos maha istuvad, siis ilmselt on põhjust

Aimar Ventseli lugu ERR-is Jaagust, Ivanist ja EKRE-st näitab, kui raamides ikka Eestis poliitikat võetakse – ja ilmselt ka inimlikku suhtlustasandit. Siinne mõtlemine on ikka väga mustvalge.

Ventsel on otsinud EKRE poliitikute jutust välja venevastased ja ka väidetavalt venemeelsed arvamused, tekitanud nende ümber küsimused ja loonud suure müstika – aga tavaliselt on vandenõuteooriate taga väga lihtsad mõtted ja teod.

Eesti poliitikas on tavaline, et kui keegi teeb mingi avalduse siinsete venelaste kontekstis, siis tormavad poliitikud ja meedia kohe vandenõuteooriaid punuma: “ripsutavad venelastega tiiba”, “paljastus nende tõeline pale”, “ei tea, kas on oodata liitu?” ja nii edasi. Tavaliselt aga pole nende asjade taga midagi erilist.

Pole kahtlust, et EKRE-l on siinse vene kogukonnaga palju ühist, sealhulgas suhtumine traditsioonilisse perekonda, vastumeelsus homoagenda agressiivsusele ning paljus ka massimigratsioonile vastu olemine.
Samas aga on tohutult seda, mis EKRE-t ja vene kogukonda eraldab: Punaarmee roll meie ajaloos ehk pronssõduri taust, okupatsiooniaeg, Tartu rahu piirid, kodakondsuse küsimused ja nii edasi – selles osas on venelased ja rahvuskonservatiivid täielikud vastandid.

Ventseli-sugused otsivad neid momente, mis neid kahte poliitilist ja rahvuslikku jõudu eraldavad ning küsivad, et milles nüüd keegi järele annab, kust tuleb välja kellegi reetlikkus, milleni võib see viia – ennekõike aga otsitakse kahepalgelist mängu.

Seda aga ei ole. Venelased on lihtsalt kiiresti muutuvas poliitikas märganud, et neil on rahvuskonservatiividega midagi ühist ja EKRE omakorda näeb, et traditsioonilise pere küsimuses on vene kogukond potentsiaalne liitlane. See on esialgu kõik. See, mis praegu poliitikas toimub, on ilmselt ühiste seisukohtade kompamine ja seegi on pigem alateadlik, mitte teadlik.

Enamiku venelaste ja rahvuskonservatiivide vahel on ka tohutult punaseid jooni, ennekõike vabastamise-okupeerimise, Tartu rahu, rahvusriigi, keele ja kultuuri osas, millest ilmselt kunagi üle ei saada.

Kuid praegusel ajal, mil Eestisse on jõudnud vasakliberaalne tühistamiskultuur, hakkavad kogukonnad ehk venelased ja rahvusmeelsed eestlased kindlasti lähenema. Küsimus on selles, kui kaugele minnakse ja mis hetkel on punased jooned ületamatud. Ehk nagu edastab Ventsel venelaste kommentaare: “Ma valiksin EKRE-t, kui nad poleks natsionalistid.”

Tõenäoliselt võib suurem lähenemine tulla siis, kui vasakliberaalne teerull koos oma vihakõneseaduste, homoseksualismi ülistamise, Eesti multikultuurseks muutmise ja muu taolisega hakkab traditsioonilist ühiskonda otsese hävinguga ähvardama. Ilmselt muutuvad siis ka mõnedki punased jooned kollasteks. Praegu on see hetk kiiresti lähenemas, kui vaadata kasvõi Kumus ja Vabamus toimuvat.

EKRE ei püüa venelaste hääli, sest neil pole tegelikult suurt midagi vastu pakkuda. Ei kujuta ette Helmesid ning Yana Toomi või Kristina Kallast nende ideoloogial põhinevat koostööd tegemas. Aga poliitikas võivad eesti ja vene traditsionalistid liitlasteks saada, ennekõike selles, et tõrjuda tagasi see Läänest tulev neomarksistlik hullus, kus kaovad rassid, sooidentiteet, rahvused ja muu. Sellises võitluses võivad paljudki “punased jooned” natukeseks ajaks kõrvale jääda.

Ventsel näeb ka EKRE-sises poliitikas vastuolusid, mida jällegi ei ole. Kui Mart Helme räägib Samuel P. Huntingtoni kontseptsioonist, mille kohaselt on Venemaa omaette kultuur, ja Ruuben Kaalep Tartu rahust või Venemaa vaevatud väikerahvastest, siis see ei ole erinev poliitika ühe erakonna sees, vaid Venemaa teemale lähenetakse erinevatest külgedest.

Olen ise kuulanud Mart Helme loenguid Venemaast ja vähemalt mina ei oska sealt küll kunagi Kremlile silmapilgutamist näha – poliitik räägib Venemaast nii, nagu tema seda näeb, ja kahtlemata on Helmel mõned arvamused teistsugused kui poliitkorrektsus ehk lubaks – aga see pole Putini ülistamine, vaid nägemus meist väga palju erinevast idanaabrist.

Eriti kui see puudutab Huntingtoni teooriat – Venemaa ei ole tegelikult see Euroopa, mis on Läänes, ta on sündinud pigem Ida-Roomast ehk Bütsantsist, mitte Lääne-Roomast. Kes venelasi lähemalt tunnevad, näevad, et neis on rohkem Ida kui Läänt. Kuni Lääne-Euroopas seda ei mõisteta ja nende tegemisi võetakse liberaalsete kaanonite järgi, ei tulegi mingit vastastikust arusaamist.

EKRE ei muutu kunagi rahvusmeelsest venemeelseks erakonnaks, sest rahvuskonservatiivide eesmärk on see, mis on sätestatud Põhiseaduse preambulas. Küll aga on siinsed venekeelsed kodanikud reaalsus ja kui väga põhimõttelised huvid ühtivad, siis hakkavad teatud piirides toimima ka liitlassuhted.

Jüri Kukk, toimetaja

Artikkel väljendab autori isiklikku nägemust