30.04.2019
Daame ja härrasmehi näeb edaspidi vaid Kadrioru valgusinstallatsioonides.
Kui ma vaatasin naiste marsi ajal hästiriietatud naisi, kes karjusid sõjakaid meestevastaseid loosungeid, siis esmaseks mõtteks oli: mida te teeksite, kui mehi ei oleks?
See pole sugugi vaid šovinistliku sea vihamõte, vaid ma mõtlesin sõjale. Või looduskatastroofile, kus mehed kuluvad marjaks ära kasvõi juba seetõttu, et nad on füüsiliselt tugevamad – näiteks paadi lohistamisel kaldalt vette.
Eesti mehed, eriti vanemad, on džentelmenid. Veel on. Kuid iga päev purustab “soostereotüüpe” – naised ei naerata enam meestele, kui nood neid märkavad; nad näevad nende ees uste avamises alavääristamist; nooremad naised on hakanud meeste vihkamist ehk marufeminismi pidama oma elustiiliks ja nii edasi.
Nooremad mehed suhtuvad naistesse juba teistmoodi, ettevaatlikult ja ennast tagasihoidvalt, sest kes teab, mis ahistussüüdistuse võib kaela saada. Näiteks feministlikus Rootsis ei kipu mehed enam ennast naiste tegevustesse segama. Kunagi aga võib tulla aeg, kus uus põlvkond mehi ei reageerigi enam sugude erinevustele ja usuvad, et küll need rindadega semud saavad ise hakkama!
Rootsi ongi julm elunäide – ühelt poolt marufeministlik ühiskond, teisalt aga üha rohkem naiseahistajatest moslemeid. Kas rootsi mees segabki veel vahele, kui moslemimehed neid tervitanud sallivusneiu minema lohistavad? Sest naist kaitstes rikud moslemite usuvabadust ja takistad mõlema poole integreerumist…
Ma mõtlengi, et mis saab siis, kui mehed hakkavadki ka kriisisituatsioonides naisi võtma endasugustena ja lasevadki neil ise otsustada ning lähevad oma teed, omi asju ajama? Näeme näiteks üleujutuse ajal rikkis mootoriga paati naistega – küll saavad ise hakkama! Vaenlane tulistab ja naine on tule all – amatsooni pole vaja päästa, ta lööb ise kõik tagasi. Lihtsalt ei sea naise päästmist enam esiplaanile, sest ta ei taha seda ja deklareerinud oma hakkamasaamist!
Ma ei räägi seda mitte õelusest, vaid kartusest, et nad ei saa juba puhtfüüsiliselt hakkama, kui on vaja kütusekanistreid või toidukotti kaasa tarida. Ka vaimselt murduvad naised kiiremini. Ainult et naised, eriti feministid, lõikavad üha teravamalt läbi head suhted meestega. Vasakliberaalses mugavusmaailmas vaatavad nad mehi vaenlastena – miks me peaks vaenlasi siis hädas aitama?
Eestis tegelevad sugudevaheliste suhete lõhkumisega eriti kõvasti sotsitarid. Tõtt-öelda, ega eriti ei kisu Mikkot või Kaljuranda milleski aitama – kes teab, mis jama kaela saad!
Praegu levitatakse legende, mille kohaselt peaks poliitikas naisi rohkem olema. Katri Raik oli pool aastat ministeeriumis ja kukkus siis lahkudes nõunikele “eriliste teenete” eest hiigelpreemiaid maksma – samasugune korruptant nagu mistahes mees. Ministrina käis juba teisel tööpäeval ühiskonna lõhesid süvendamas – no miks peaks ühiskond naisi poliitikas meestest paremaks pidama?!
President Kaljulaid peaks olema justkui ühiskonna kapten, kes uue valitsuse ametisse astumisel sattus poliitilise tormi keskele. Õige kapten pidanuks meeskonna kokku tõmbama, kõiki ühendama, olema juht – iga kui meeskonna liige oleks pidanud lootusega tema poole vaatama, teades, et tema juhib meid tormis.
Kaljulaid käitus nagu purjus tüürimees, kes tormab oma joomakaaslastega päästepaadi poole, jättes laeva, kus see ja teine. Mis saanuks siis, kui ministri paturegistri asemel oleks talle ulatatud teade üle piiri tulnud rohelistest mehikestest? Enne kui naisi esiplaanile seada, tuleks mõelda nende kui juhtide võimekusele, jõule ja tahtele kriisi korral. Triibulised nimekirjad on kõige nõrgem argument, toetamaks nende suuremat pääsemist ühiskonna juhtpositsioonidele.
Kaljulaid ei ole liider, ta on nõrk ja ta ei ole võimeline tegutsema mõjusalt, kui käsundusohvitseri tema kõrval enam pole. Eestil pole kunagi olnud mõjukat naisliidrit ja ühtegi sellist Thatcherit ka ei paista – Kaja Kallas ei suuda õieti ennastki esindada. Suur osa sotsitaridest on lihtsalt naiskomissarid, kes valitseks pigem nagaani kui diskussioonide toel.
Kui naised tahavad liidriks tõusta, peab nende esileseadmine tulema väljaspoolt ehk siis inimesed soost hoolimata peavad ise tahtma konkreetset daami ennast juhtima – praegu aga tahetakse ennast feministliku sunni ja käskudega ülemuseks teha.
Feminism õitseb heaoluühiskonnas, kus needsamad naistemarssijad astuvad välja heast korterist, sõidavad bürootööle, käpivad nutiseadmeid, saavad igast oma solvumisest sotsiaalmeedias teada anda – mida te teeksite, kui Tallinnas antakse õhuhäire? Vaadake aknast välja – isegi teie maja lekkivat kanalisatsiooni parandavad mehed.
Mehed ja naised on kaks erinevat sugupoolt, kes täiendavad teineteist. Sotside neomarksistlik ideoloogia, toetatuna marufeministidest, lesbimaffiast ja teistest meestevihkajatest, lööb läänelikus ühiskonnas sugude vahele ületamatu kuristiku. Kui kord on käes kriis, siis juhtub usutavasti see, et keegi pole enam eneseohverdusteks ja ühiseks võitlemiseks valmis.