20.04.2020
Laevad eestlasi kodumaale ei too, vähemalt seni, kuni valitseb Reformierakond.
Veidral kombel on koroonakarantiini suurimaks probleemiks saanud mitte omad inimesed, vaid võõrtöölised.
Esmaspäeval saab lugeda kahte olulist uudist – Soome ei luba Eestist ja Rootsist Soome minevatele laevadele isegi oma kodanikke (ERR) ja Singapur on hädas viiruse levikuga võõrtööliste ühiselamutes (Postimees).
Mõlemad uudised näitavad, et suurtes kriisides tõmmatakse reisimine oluliselt kokku ja see hakkab kõvasti mõjutama välismaal tööl käimist.
EKRE ministrikandidaat Raul Siem ütleb Postimehes, et ettevõtjatel tuleb mõelda, kuidas mitte samamoodi jätkata, vaid uutmoodi edasi minna.
Üks asi peaks olema selgemaks saanud – ettevõtjad peaksid rohkem tööjõudu Eestist värbama (Ansipi poolt võõrsile saadetud sadat tuhandet ju tagasi tuua ei tahetud) ja eestlased peaks mõtlema koju jäämisele. Kes teeb teistmoodi valiku, teeb seda oma riskil.
Majanduses tuleb majandusmudelit muuta ja kui marulist arengut üleilmastumise suunas ei jätku, tuleb leppida sellega, mida me suudame olemasolevate ressurssidega ära teha – seda enam, et kriis näitas ära, kui ebakindlad on kriisis välistarned ja kuidas võib import-eksport kokku kuivada. Kodumaine tööstus oma tööjõuga on kindlam variant.
Muidugi ei tähenda see, et võõraid peaks siia kinnistama ja paikseks muutma – riiki ennast sisse sättiv teisest kultuurist võõrtööjõud annab küll töökäsi, kuid toob kaasa ohtralt sotsiaalseid, poliitilisi, demograafilisi ja muid probleeme, mis nullivad ruttu reaalse kasu ära.
Kindlasti vaidlevad paljud sellele vastu ja tõenäoliselt jätkatakse vähemalt osaliselt vanade mudelitega. Igaüks võtab riski ise – ega see kriisi viimaseks jää. Karta on, et tuleb uusi pandeemiaid, kliimameetmed panevad kindlasti seisma palju transporti ühest maailma otsast teise ning paljud riigid toovad ilmselt tootmise odavtööjõuga riikidest kodumaale tagasi.
Kes selle kõigega ei arvesta ja jätkab senise majandusmudeliga, see võib järgmise, tunduvalt raskema kriisiga (haigus, sõda, looduskatastroof) olla täpselt samas kohas tagasi, kus täna. Kui mitte hullemas.
Eesti ettevõtjad ei tundu väga muutumisvajadust tunnistavat. Ilmselt tuleb oodata veel, sest vitsadel on alles lehed küljes, rootsudeks kuludes tulevad valusamad löögid ja mõistus tuleb tagumiku kaudu pähe.
Lihtsaim näide on ju seesama Singapuri probleem – ka Eestis elavad ukrainlased käsi-jalgupidi koos (nagu paljud edasi-tagasi käivad eestlased Soomes). Ettevõtja vastutab oma tööliste eest – tuleb kas maksta rohkem palka, et nad suudaks üürida omaette elamispinna, või korraldada ise neile elamispind, mis poleks haiguste levikus nii riskantne. See lihtsalt on ettevõtja kohus ühiskonna ees, ja kui tööjõukulud liiga kõrged tulevad, siis ongi omad kodus elavad inimesed parem valik.
Igal juhul on omamaine inimene hetkel ettevõtjale töötajana kindlam, ja töövõtjale on kindlam töö kodumaal.