Kui lastest loobumine on hetketrend, siis üksindusest saab kindel tulevik

Hiljutisel isadepäeval räägiti isade rollist ja sealt jäi kõlama ka mõte, et nende tähtsus väheneb, sest ka lapsi enam väga ei taheta. Isade- ja emadepäev saavad olemas olla vaid siis, kui on lapsed.

Sellelgi päeval rääkis üks keskealine (kolmekümnendates) mees sellest, et praegusesse maailma last tuua on ebaturvaline ja üks samas vanuses naine rääkis lastes kui koormast, näiteks reisimisel. Laste saamine ei ole inimeste nooremates põlvkondades enam “popp”, neid asendavad pangaarve ja karjäär.

Kolmekümnendates inimesed ei mõtle sellele, et nad on lastesaamise piiri peal ja nende pensionipõlv on napilt 25-30 aasta kaugusel, täisküpsus ehk üle 50-aastaseks saamine veelgi lähemal. Raha võib siis olla ja karjäär ka, aga vaikselt hiilib lähemale üksindus, sest pole lapsi, kes külla tuleks, ega lapselapsi, kelle nad kaasa tooks. Lastetud lähevad pensionile ainult kaaslasega (kui see on) ja endavanuste sõpradega. Mida aeg edasi, seda enam neid kaaslasi kaob, noorematest põlvkondadest aga pole kedagi, kellega suhelda.

Vanem inimene, kes hoidus noorena lastest, kaotab sideme nooremate põlvkondadega. Lapsevanemad suhtlevad oma lastega, kes esindavad keskealist põlvkonda, ja lastelastega, kellelt nad kuulevad nooremate põlvkondade mõttemaailmast ja tegemistest – lastetu vanainimene on neist sidemetest ise ennast ilma jätnud.

Eestis kiiresti kinnistuvas lastevaenulikkuses unustatakse, et kui pole lapsi, on üha vähem kooliminejaid ja -lõpetajaid ning üha vähem lisanduvad töökäsi ja spetsialiste. Migratsioon pole mingi pääsetee, sest arenenud ühiskonnas lõpetavad ka nemad ruttu lastesaamise ja anduvad materiaalsetele “võludele”. Üha enam jääb ühiskonnas domineerima eakam osa, elanikkond vananeb (ka need, kes praegu lastest loobuvad, saavad ruttu eakaks) ning üha vähem tuleb juurde särtsakaid noori, kes vanemate põlvkondade elutöö üle võtaksid. Üsna pea hakkavad kaduma ka vere- ja suguvõsaliinid ning pärandamiskultuur. Kui lastest loobuvad targemad inimesed, siis jäävad ka geeniused sündimata.

Praegune lastetusekultus jätab inimeste mõttemaailmast välja ühe lihtsa küsimuse: mis saab edasi, kui lapsi enam peale ei tule? Praegused noored tahavad elu juhtimist üle võtta, aga järglasi ei taha – kellele nad ise riigi ja ühiskonna edasi pärandavad? Isegi kui mõelda teadlikule inimkonna väljasuretamisele Maa nimel, oleks inimkonna vaevaline lõpp vaid vanainimeste päralt, kui tänased noored lahkuvad raukadena, seljatagune tühi.

Võigas on see, et lastetust propageerivad võimulolijad (Kaja Kallas räägib emadest kui “jalgadega sünnitusmasinatest”, kes peaksid hoopis karjääri tegema), mõtlemata, mida see riigile juba lähitulevikus tähendab. Eriti suurt hoopi on oodata eestlusele, sest sündimuse kiire langus ohustab just põlisrahva ellujäämist.

Sotsiaalmeedias kirjutab üks inimene ka sellest, kuidas eestlus kannatab selle läbi, et vanemad panevad lastele anglosaksi nimesid, nagu Cathy-Marylin või Kevin-Claude, ning varsti on eestlasi rahvana nagunii vähe, veel vähem aga on neid märgata nimemaastikul, sest eesti nimed on välja surnud ja valitseb võõrnimede kultus. Näiteks Hongkongis on tavaline, kui eesnimi on inglisepärane ja perekonnanimi hiinalik (Lucy Liu).

Uued Uudised