22.10.2021
Eesti rahvusriigile ja eestlusele aastavahetuskõnedes lootust ei antud. Pilt on illustratiivne.
Luuletaja Leelo Tungal ja muusik Tõnis Mägi on iga eestlase jaoks tuntud, teatud ja armastatud, seda rõhuvam on kuulda sellest, kuidas esimene neist süüdistab teist selles, et too kasutab teatud luuleridu “halbadel eesmärkidel” ja “inimestele kurja tegemiseks.”
Tõnis Mägi ütleb äsjases videos: “Mul on mure oma kodu ja kodumaa pärast – Eestimaa pärast. Ühiskond on lõhenenud, vabaduse tee on nii-öelda rohtunud. Mida siis teha? On jälle aeg õigluse ja vabaduse tee üles leida. Leelo Tungal on kunagi kirjutanud sellise luuletuse, et kui me siin praegu oma ei oska hoida, siis maailma kõikide asjade kohta me midagi öelda ei saa. See luuletus oleks justkui praeguse aja kohta kirjutatud. Hämmastav! Vabad inimesed vabal maal! On jälle aeg selg sirgu lüüa!”
Süüdistus kurjuses sellise tsitaadi eest?
Tõenäoliselt on Leelo Tungal üks neist inimestest, kes saab infot “Aktuaalsest Kaamerast” ja on kuulnud vaid seda, et laupäevane miiting on “vaktsiinivastaste üritus”. Ilmselt ei tea ta seda, et tegu on hoopis meeleavaldusega vaba ühiskonna kaitseks. Ehk “Meeleavaldus korraldatakse selleks, et nõuda Covid-19 vastases võitluses austuse taastamist vaba ühiskonna aluseks olevate põhimõtete vastu.”
Leelo Tungla arvamus vabaduslaulikust on ülekohtune ja ebaõiglane – Tõnis Mägi pole mingi “vaktsiinieitaja”, vaid on juba aastaid hoiatanud Eesti vabaduse kadumise ning “ühe ja ainsa tõe” pealetungi eest. Muusik rääkis juba 2017. aastal pikas usutluses Maalehele, et ta ei ole kategooriliselt nõus olukorraga, kus kõik ebanormaalne tahetakse jõuga kuulutada normaalsuseks. Aasta varem väitis ta Eesti Ekspressile, et on aeg jälle “Koitu” laulda, pidades silmas taandumist “laulva revolutsiooni” ideaalidest.
Tõnis Mägi muretseb Eesti kaduva vabaduse pärast ja kui Leelo Tungal peab seda kurjuseks, siis on pigem põhjust luuletaja enda realismitunnetuses kahelda.
Siit edasi ka üks küsimus Leelo Tunglale: kas tema looming on nii karmilt autoriõigustega tarastatud, et sellele ei tohi isegi kõnes viidata? Kui luuletaja värsiread on kompromissitult tema eraomand, mitte eesti rahva kultuuripärand, siis pole põhjust Tungalit ka Eesti luuletajaks pidada.
Me ei saa ju keelata laialt tarbitavat “Viimse reliikvia” fraasi “Ma olen vaba mees!”, filmist “Siin me oleme” tuntud ütluse “Ära oma elu ise keeruliseks ela!”, aga samuti Alo Matiiseni kuulsa “Eestlane olen ja eestlaseks jään” või Tõnis Mägi enda “Valguse võit äratab maa” kasutamist südamest tulnud kõnedes. Või saame?
Leelo Tungal on järjekordne inimene, kes istutas enda ühe võõramaise barrikaadi otsa, nagu ennem Andrus Vaarik, Andrus Kivirähk ja paljud teised vasakloomeinimesed. Rindejoon süveneb loomeinimeste ridades nagu kogu ühiskonnaski – osa neist räägib veel vabadusest, teised aga pugivad oma rahva esmasünniõiguse müügi eest saadud läätseleent.
Ilmselt vaatab edaspidi mõnigi rahvusmeelne inimene raamatupoes autori Leelo Tungla nime ja mõtleb: “See Leelo Tungal? Eee… pigem mitte!”