Kui multikultuursed saaksid elada oma maailmas ja rahvuslased omas

Kunagi kui rändekriis algas ja mammi Merkel vedas Saksamaa süürlasi täis, pakkus üks sakslane välja, et riikides võiks olla ka sisemine maailmavaateline administratiivne kaotus. Tema idee järgi võinuks Saksamaal olla üks piirkond, kus hoitakse saksa kultuuri ja saksakeelset keskkonda ning seal elanuks need sakslased, kes ei soovi multikultuurset ühiskonda.

Pisut õelalt ütles see sakslane, et ta sooviks istuda rahumeeli selles saksa piirkonnas mäe otsas ja vaadata, kuhu see salliv Saksamaa omadega jõuab ja millal sallivsakslased hakkavad tahtma oma multikultipõrgust nende juurde tulla.

Mõistagi ei lubaks ükski riik sellist jaotust ja eriti veel kõiksugused vasakliberaalid, kelle hinge ei mahuks mingil juhul mõte, et mingi piirkond jääb puutumata LGBT ideoloogiast, multikultiagendast ja globalismist.

Sama jaotusmõte tekib, kui lugeda Uute Uudiste kaasautori Paul Oja ülevaadet neomarksistliku mürgituse saanud soome noorte häbitundest selle üle, et nad on valged ja soomlased. Kui oleks Soomelgi üks õige Soome, kus valitseks soome keel ja meel, siis oleks päris huvitav vaadata kõrvalt, milline saab olema multikultuurses Soomes nende noorte elu, kes kirjutavad:

„Minul on tihti raske olla uhke selle üle, et olen soomlane. Olla soomlane ja kuuluda valgesse rassi teeb mulle häbi, ja nii see peabki olema.“  Iiris Mäki Oulust.

„Ainost tuleb omaks võtta uutmoodi kuju: nii mina kui ka mitmekeelne, hidžaabi kandev, mehe kehasse sündinud, Aasia päritolu ja kiilaspäine naine peavad võima olla soome naised.“  Reetta Saine Helsingist

Annaks Iirisele ja Reettale tõepoolest võimalus oma soome veri viimase tilgani maha salata, muuta sugu, riietuda hidžaabi ja ajada pea kiilaks, takkaotsa ka loobuda kliima nimel lastest – tõsieluseriaali korras võiks nende kahe noore naise elu jälgida kuni vanaduspõlveni ja vaadata, kui õnnelikuks nad elu lõpuks saavad. Eriti kui kusagil kõrval elavad oma kogukonnas need soomlased, kes tahavad soomlasteks jääda, aga kellega Iiris ja Reeta kokku ei puutu – mis neil asja vastikute rahvuslastega? Ainult et tüdrukud õhutaks varsti piiritut viha kusagil oleva rahvus-Soome vastu.

Kui jälgida praegu Eesti noorsotside ja Sinise Äratuse tegemisi, siis oleks päris huvitav näha neid 30 aasta pärast, seda juhul, kui ühed neist saaks ennast teostada multikultuurses ühiskonnas ja teised rahvusmeelses. Viimased vaataks kindlasti elule rahuloluga tagasi, aga kas ka esimesed? Mine tea, ka hullud võivad pikkade varrukatega särgis õnnelikud olla.