Kui on muhe ja andekas, siis võib?

Mõneti üllatav on tajuda, kui leplikuks ollakse muutunud kõige selle suhtes, mis puudutab Venemaad, okupatsiooni, küüditamisi ja sõjakate idanaabrite agressiooni üldisemalt.

14 kuud tagasi ründas Venemaa täiemahulise sõjaga Ukrainat. Oli selge, et just nüüd on sobiv ja võib-olla isegi viimane võimalus end nõukogude taagast lõplikult lahti rebida.

Selle rünnakuga avati ajaaken, mis võimaldas visata siinsed punamonumendid ajaloo prügikasti. Võib öelda, et sõda monumentidega on asendustegevus, kuid mõneti on tegu siiski põhimõtteline. Tunnistagem, et ka vastuoluline. Üks oli selge, et Venemaa on terroririik ja selle pooldajad meie vaenlased.

Adusime, et kõike venemeelset hakati nullima. Kui enam ropumalt või solvavamalt öelda ei saa, siis tuleb kasutada väljendit „putinist“. Samas loeme täna Postimehe pealkirjast, kuidas jõhkrat timukat on hellitavalt Volodjaks kutsutud.

Näibki, et mida aeg edasi, seda rohkem lastakse kõigel sel tagasi voolata. Vene autorite raamatud laotatakse taas lettidele, võimalusel tehakse venelastega jälle kaupa, kõik, mis Vene, ei olegi enam sugugi põlu all, kuigi alles aasta tagasi muudeti isegi Tšaikovski festivali nime.

Hortus Musicuse juht Andres Mustonen käib Venemaal “putinistidega” “putinistidele” esinemas, sest teda ei huvita, mis maailmas toimub, tema ei tea, et Ukrainas tapavad venelased rahulikke inimesi, pommitavad haiglaid ja koole. Tema lendavat kõrgemates sfäärides. Sest tema on geenius.

Reaktsioonid sellele jagunesid kaheks, nagu ikka: ühed mõistavad hukka Mustoneni taolisele tegutsemise ja maailmanägemise, teised mõistavad hukka need, kes teda hukka mõistavad. Samal ajal näiteks need, kes on hukka mõistnud poliitiku, kes on selles sõjas rahu poolt, kaitsevad omakorda geeniust, kes Venemaal käis. Kõik on segi. Nii asjad kui inimesed.

Ahjaa, hukkamõistmise all kasutatakse tänapäeval väljendit „tühistamine“.

Punamonumentidega tegeleb järjepanu ja sihikindlalt edasi sõjamuuseum, olles need vaenuliku võõrriigi austusavaldused ilma igasuguse kisakärata järjest minema viinud ja vajadusel säilmed ümber matnud.

Muu sümboolikaga on keerulisem, näiteks ollakse peata küsimuses, mida teha Estonia purupunase laemaalingu või stalinistlike elementidega majafassaadidel.

Siis jõuti kirjanike maja Juhan Smuuli bareljeefini.

Ilmnes, et sellest küsimusest hakkasid arvamusliidrid end ühtäkki distantseeruma. Või ühte teema tõstatanut kirjanikku ja luuletajat Mait Vaiku isiklikult solvama. Tekkis järsku hulgakaupa neid inimesi, kes leidsid, et küüditaja autähis peab kindlasti Eesti pealinna keskse tänava äärde jääma. Kui seni oli, miks siis enam ei või!? “Siin me oleme” meeldib ju kõikidele. Aga jutt ei käi muidugi mõista Smuuli kui kirjaniku „tühistamisest“, vaid tema bareljeefi võimalikust kõrvaldamisest, sest on tulnud ilmsiks konkreetsed tõendid, et Smuul tegeles küüditamisega.

Aga ei, täiemahulise sõja algusest Ukrainas on möödas vaid 14 kuud ja me kaitseme oma vabariigis kommuniste ja küüditajaid.

Kirjanik Andrus Kivirähk räägib laia suuga sellest, et Juhan Smuul oli muhe ja rahumeelne mees, et kordi andekam, kes Stalini poeemi autori kujutise mahavõtmist taotlevad.

Nii, et kui mõni küüditaja, kommunist, mõrtsukas või muidu pätt ja kaabakas on mingil alal üdini andekas, siis anname talle kõik andeks? Selle väljaütlemisega riskib Kivirähk tühistamisega. Ja siinkirjutaja omakorda enda tühistamisega. Ja nõnda see lumepall veerebki.

Aarne Mäe