08.07.2020
Šveits on kogu maailmas tuntud stabiilse heaolumaana. Pilt on illustratiivne.
Max Planck ütles kunagi, et kellegi poolt välja pakutud idee leiab laia kõlapinna juhul, kui see puudutab mingis valdkonnas olulist arengut või kui selle välja käinud inimene on avalikkuses tuntud. Füüsiku ja teadlasena oli ta mures, et asjade sisu, mis on meile inimestena ja meie ühiskonnana olulised, jäävad järjest enam varju ning peamiselt keskendutakse tühjadele võngetele ja halvimal juhul reageeritakse neile.
Kui näiteks haridusteadlane tunneb muret noorema põlvkonna haridustee katkendlikkuse ja hetkel käibel olevate pedagoogiliste meetodite optimaalsuses, siis jääb see üha sagedamini kuhugi niššikirjanduse või -seminari tasemele pidama. Sisulist debatti ei järgne. Kui aga presidendiproa ütleb, et kaotame koolidest matemaatika ning kehalise kasvatuse, hakkame hoopis leiba küpsetama ja puid kallistama, siis kogub see järgijaid.
Vana ütlus, aga leiab seegi kord kinnitust. Martin Helme visioonist või õigemini mainimisest, et Eesti võiks tulevikus välja näha nagu Šveits, kistakse välja kõige negatiivsem ning tõlgendatakse seda endale sobival moel. Ja seda teevad meedia ja PR-tööstuse toel need samad inimesed, sama seltskond, kes on viimase 25 aasta jooksul lollitanud rahvast üleöö viie rikkaima riigi hulka jõudmise plaaniga ning rahvusvaheliseks IT-majakaks saamisega. Kes väidavad, et „nende poolt ehitatud Eesti on iseseisvam kui kunagi varem“. Aga enda peegelpilt on ju alati liiga realistlik, et seda taluda.
Šveits on riigimudelina kindlasti hea näide, mille tulemuslikkuse elemente tasuks analüüsida, ent mille vigadest saaksime meiegi õppida. Internetiportaali Delfi ajakirjanikud püüdsid oma andmevõrdluses sellest mõttest aga teha šveitsi juustu, sulatada selle üles ning kallata väljaütlejale kaela.
Lühidalt, löödi lauale, et seal pole ju rahvusriiki, seal ollakse usklikumad, homotolerantsed, rikkamad jne. elik seda teed soovitavaid rahvusideaalide kesksed poliitilisi ühendusi ei saa võtta tõsiselt ning neid ootab vaid nende poolt idealiseeritud väärtuste untergang.
Tõsi, et seal pole kõik nii nagu ideaalis, kuid oleks oodanud (nagu meie ajakirjanduses see enamasti olema kipub) natuke perspektiivi vaatavat analüüsi. Keegi ei maininud, et Šveits on sümbol stabiilsusest, kvaliteedist, edasipüüdlikkusest ja inimlikkusest (kahe jalaga maa peal olek), mida teatakse igas maailma nurgas.
Šveits on samamoodi piiririik nagu Eesti ning on ajaloo vältel pidanud end ise maksma panema, mis lõppeks on ka õnnestunud. Kas Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia suhtuvad temasse üleolevalt ja ajavad suhetes temaga laiavat poliitikat? Eesti Vabariigi iseseisev ajalugu pole küll nii pikk, et me oleks suutnud võtta kindla joone suhetes suure Vene naabriga. Olgem ausad, viimase 30 aasta jooksul on see alati olnud üks teema, kaart, millega eputatakse valimistel ja propagandaüritustel, aga (vaba)riigil kui sellisel puudub oma „kindel punane joon“.
Näited? Need, kes importisid Eestisse aastaid tagasi liberaalset turumajandust, euroopalikkust ja stabiilsust, said vanarahva keeli öeldes nii eest kui takka. Olles üheaegselt ise nii Lääne kui Venemaa oportunistlikud lobinupukesed. Kaotades võimupositsiooni (ning abirahad) aetakse teiste kaela omi vanu patte ning naeruvääristatakse igat uut ideed.
Üks väide, et Šveits on homo- ja multikultuurne ühiskond, mis tähendaks, et EKRE-sugune rahvuskonservatiivne partei lihtsalt petab oma valijaid. Ka Eesti on ajaloolise paratamatuse tõttu multikultuurne, juba aastakümneid-sadu, kuid see ei tähenda, et peame selles valdkonnas gaasi juurde andma, laskma endale oma kodus pähe istuda ning saama mingiks UNESCO kataloogi kuuluvaks maailma rahvaste muuseumiks 45 tuhandel ruutkilomeetril, kus meie endi emakeel ja rahvuskultuur eksisteerivad veel vaid kuskil serveris.
Rahvuslik kasvatus, vaatamata meeletule internatsionaalsele vastusurvele, on Šveitsis vägagi elus. Mis puudutab, aga homoseksuaalsuse aktsepteerimist, siis Šveits oli viimane riik Lääne-Euroopas, kes legaliseeris samasooliste abielud. Jälgides ühiskondlikku debatti läbi aastate, siis võib vaid ette kujutada, kui palju ressurssi kõikvõimalikud „avatud fondid“ sinna sisse kallasid. Ka propagandatehniliselt oli see samaväärne nt. Natsi-Saksamaa või Puna-Hiinaga – inimestele jagati katteta lubadusi, neid hirmutati.
Hirmuautomaadist tulistati, et kui me ei tee seda legaalset sammukest, siis meid ei võeta enam tõsiselt ega meid ei usaldata, inimesed ei tunne end siin turvaliselt, ei söö meie šokolaadi ning raha voolab lõppeks välja kuhugi mujale. Siin peitubki asja võti – moraal ja sõltuvussuhted.
Majandusteadlane Gerd Holler ütles, et Šveitsi suurimaks probleemiks on aja jooksul tekkinud sõltuvus lihtsast rahast – see raha ei ole alati puhas, voolab ringi ja otsib neid, kes on piisavalt nõrgad võtmaks seda vastu, ning hiljem ei saa enam sellest suhtest välja. Siis unustavad inimesed moraalinormid, eetika muutub pelgaks sõnakõlksuks (a la sallivus, avatus, vaba sõna) ning see mõjutab läbi hariduse, kasvatuse kogu ühiskonda. Nii et pole vaja imestada, miks paljud noored maailma asjadest väga teisiti mõtlevad.
Need on kõik teemad, mis Eestis on veel lahtised, me teame, mis on nende ohud ning meil on seega võimalus neid vigu mitte korrata. Kas selle meeldetuletamine on siis valetamine?
Mailis Tulva