Kui riigi elu alla käib, nagu tänases Eestis, tuleb muuta arengumudelit

Teisipäeval kohtus Riigikogu EKRE fraktsioon kaitseminister Hanno Pevkuriga ja kui kaitseküsimuste kõrval kandus jutt ka sisserändele tööjõupoliitika kontekstis. Kui Pevkur väitis, et seda on vaja majandusele, ütles Martin Helme lihtsalt: “Siis tuleb majandusmudelit muuta!”

See oli väga tabav ütlemine: tuleb muuta majandusmudelit. Senine võõramaisel odavtööjõul baseeruv majandusmudel on Läänes kasutusel juba 1970. aastatest, mil näiteks Saksamaa hakkas türklasi töölistena sisse vedama, kuid see on igal pool täielikult ummikusse jooksnud. Kuigi osa võõrtöökätest on väärtusi loonud, on teiste ülalpidamine toonud kaasa suuri sotsiaalkulutusi ning rändega kaasnevad kultuurikonfliktid (koos terrorismi ja kuritegevusega) on tekitanud tohutuid kulutusi julgeolekule. Majandus rabeleb samas kõigest hoolimata samades probleemides, mis olid enne massirännet.

Mitte üheski läänelikus riigis pole isegi üritatud seda majandusmudelit muuta ning võib kindel olla, et kui Ukrainas kord sõda lõpeb, nad taastavad oma majanduse, hakkavad jõukamalt elama ja võtavad üle sama mudeli, siis hakkavad nemadki varsti nepaallasi ja bengaleid tööjõuks sisse vedama. See hukatuslik ring ei lõpegi ja rohepööre sandistab läänelikud majandused lõplikult.

Milline võiks olla alternatiivne majandusmudel? Lõpetagem elamine globaalsele majandusele ja keskendugem oma riigile ja rahvale. Miks on miljonirahvale vaja kallist ja mõttetut Rail Balticut? Eestlastel, kes reisida tahavad, on kõik võimalused niigi olemas ja transiit läbi meie riigi on sisuliselt hääbunud. Miks on meile vaja tarbetuid, ebakindlaid ja kalleid tuuleparke, mis töötavad NordPooli börsile ega too meile odavat elektrit? Selliseid tühikargamisi, mis selle maa rahvale vaid minimaalset kasu toovad, on meeletult palju.

Meil on tohutult palju asendustegevust seal, kus saaks asjad lihtsalt korda teha. Kui näiteks on mingi plakat ümber kukkunud, siis tõstab inimene selle üles või kui jõud üle ei käia, kutsub kellegi appi. Ta ei hakka süüdlast otsima, ta ei tee analüüsi, miks plakat ümber kukkus, ei hakka välja töötama eeskirju, kuidas seda edaspidi vältida, ei tööta välja karistusi nende jaoks, kes plakateid hoolimatult kinnitavad, ei korralda psühholoogilist abi neile, kel jäi plakatil kirjutatu lugemata jne. Ka see asendustegevuste mass on majandusmudel, mida meile vaja pole.

Sellest aru- ja jagusaamiseks on vaja tarku poliitikuid, kes tahaksid ja julgeksid midagi muuta, kuid selliseid on väga vähe. Me oleme juba suutnud põlvkonna-paari jagu talupojamõtlemise kihva keerata. Hea näide on kliimavõitlus CO2 vastu, mis mujal maailmas hakkab tagasi tõmbuma, Eestis aga on see endiselt kõrglaineharjal, ebaõnnestunud rohepööret koos oma tuulikute ja päikesepaneelidega arendatakse tõusvas joones edasi, kuigi on näha, et juba läheb kukkumiseks. Võib-olla aitaks tõdemuse tunnistamisest, et kuigi kliima muutub, on inimese roll selles üsna tähtsusetu, see on pigem looduse ja Universumi mäng – ja me ei kägistaks enam iseennast.

Üks inimene viibis hiljuti Tallinna ülikoolis toimunud ajurünnakul, kus teemaks oli julgeolek, ja ta nentis, et ametkondade juhtidel on ikka asjast väga erinev arusaam, ja mida neil pole, on asjadele lihtsa talumeheliku pilguga vaatamine. Ehk siis käsitlevad nad probleeme enamasti nii, nagu on mingi poliitiline, ideoloogiline või administratiivne juhis ette kirjutanud.

Eestis üks suur probleem on see, et inimesed, kes on võimul ja teevad kogu ühiskonda puudutavaid otsuseid, on paremal juhul vastava hariduse saanud, aga nad pole töötanud inimestega, nad pole neid juhtinud, nad pole oma valdkonnas ja haldusalal käinud läbi karjääriteekonda alt üles, vaid on sooja ja kõrge koha saanud parteipoliitiliselt, nagu öeldakse, flaierijagajast ministriks.

Nooruslik ind ja aktiivsus ei kompenseeri kogemust ja ministrikoht ei ole see, kus läbida eksimistest ja kordaminekutest koosnev elukogemus. Kui noorepoolsed poliitikud pendeldavad ühest ministriametist teise, siis nad ei ole lõpuks kompetentsed ühelgi alal.

EKRE poliitik Urmas Reitelmann kirjutas linnamajanduslikest lollustest Tallinna “looduslikuks” muutmisel, kus parklalt võetakse maad ära, et teha sinna mingi loodusmaastik (selle absurdsusest on kirjutanud isegi muidu vastik Sirp). Kui ta küsis selle kohta selgitust töid juhatavalt noorelt naislinnaametnikult, kuulis ta vastuseks, et seal pidavat edaspidi ritsikate siristamist kuulma.

Eesti ametnikkond on täis noori kahekümnendates bakalaureuseharidusega naisi (muidugi ka mehi, nagu Pärtel-Peeter Pere ja Hendrik Johannes Terras), kes on üle võtnud “progressivistliku” maailmavaate kogu selle äärmusluses ja suruvad selle nüüd nii linnaruumi kui kogu ühiskonda, kuigi nende tehtav on ääretult ebarealistlik, mõttetu ja kohati lausa hävitav. Sinna kuuluvad kõik need kliimameetmed, vähemuste esileupitamine, kaasatuse ja mitmekesisuse ideoloogiad jne. Võetakse mingi õilis idee, arendatakse see maksimalismini ja muudetakse iseenda paroodiaks. Selliseid naisi on ka Riigikogus.

Et mitte naisi alavääristada, tuleb vaid nentida, et noored naised on sotsiaalne kiht, keda on kõige lihtsam ideoloogiliselt mõjutada, oma õiglustundes lähevad nad kaasa ka kõige mõttetumate algatustega ning sõdivad nende eest küünte ja hammastega. Sageli muutuvad nad seejuures ise ideoloogiate ohvriks, nagu migrante tervitavad noored naised on väga palju saanud kogeda vägistamist meeste poolt, kelle kultuuriruumis on euroopalikult napilt riides naine võrdne hooraga.

Üks eestlanna, kes töötas Hispaanias hotellis koos noorte maroko meestega, jutustas sellest, kuidas need mehed töötlevad noori naisi ideoloogiliselt. Esiteks räägitakse ülima agressivsusega, kui õige usk on islam ja miks on vaja seda levitada. Teiseks sisendatakse veenvalt, et Euroopa kolonialism on süüdi Aafrika hädades. Too eestlanna ei lasknud ennast ajupesta (näiteks küsis ta marokolastelt sama agressiivselt, et miks pole nood 70 iseseisvusaasta jooksul ja omaenda kuninga juhtimisel suutnud riiki õitsvaks muuta), marokolased loobusid tema mõjutamisest ja käitusid edaspidi kui tavalised noored mehed, kuid kümned noored eurooplannad võtavad nende migrantide agressiivse ideoloogia omaks ja muutuvad ise marokolaste asemel selle agressiivseks levitajaks.

Eestis on samas kümneid toredaid noori naisi, kes ei tööta ideoloogiliste mudelite kallal, vaid on head reaalelulistes valdkondades.

Eesti on üle võtnud väga eksliku lääneliku ühiskonnamudeli, mis ei viinud kuhugi Lääne-Euroopat ega vii ka meid. Võib-olla on aeg minna tagasi sellele mudelile, mida teevad Trump Ameerikas ja Orban Ungaris – oma maa ennekõike. Suuri globaalseid muresid alates kliimamuutustest ja lõpetades Venemaa agressiivsusega saab lahendada ka kogu läänelikku ühiskonda ühtlaseks halliks massiks muutmata. “Erinevus rikastab” maksab ennekõike poliitikas, kus iga maa teeb asju nii, nagu temale ajalooliselt sobib.

Uued Uudised

Samal teemal Miks poliitikud alati majandust hävitavad ja kuidas seda parandada