Kui riigi fookus on suunatud ainult ühele piirkonnale, ei ole see enam kõigi Eesti

Viimaste kuude jooksul on nii Eesti peavoolumeediasse kui ka sotsiaalmeediasse voolanud katkematu jada Tallinna linnavalitsejate tülidest, isiklikest vastandumistest ja erakondlikest manipulatsioonidest. Selline pealinnakeskne infovoog ei peegelda mitte ainult seda, millest meedia räägib – vaid ka seda, kuhu tegelikult koondub Eesti poliitiline ja halduslik jõud. See ei ole ainult kuvandi või info ühekülgsuse probleem. See on märk palju sügavamast ja süsteemsemast tasakaalutusest.

Tallinn ei ole ainult keskpunkt meedias, vaid ka riigi otsustustes

Eestis on aastaid räägitud vajadusest vähendada bürokraatiat ja tuua avalikke teenuseid inimestele lähemale. Praktikas on aga toimunud vastupidine: institutsioonid, otsustusõigus ja ressursside jagamine koonduvad järjest enam Harjumaale. Minister võib küll Lõuna-Eestis üritusel rääkida regionaalpoliitika olulisusest, kuid reaalne otsustuskeskus jääb ikka Tallinna. See tähendab, et mujal elavad inimesed muutuvad vaikimisi vaatajateks, mitte osalejateks.

Selline tsentraliseerimine tähendab, et kogu riik peab üha rohkem kohanduma ühe piirkonna elutempo, infrastruktuuri ja arusaamade järgi. Kõnekas näide on hiljutine automaksu debatt – Tallinna elanikule võib tunduda loogiline maksustada autokasutust, sest ühistransport on käe-jala juures. Aga mida tähendab see Karksi-Nuia, Räpina või Põlva elaniku jaoks, kellele auto on ainus praktiline liikumisvahend?

Meedia kajastab seda, millel on ligipääs – ja ligipääs on Tallinna probleemidele
See, et meedias domineerivad Tallinna teemad, pole pelgalt huvipõhine – see on ka logistiline. Toimetused, reporterid ja allikad asuvad pealinnas. Seal on valitsus, seal on parteide peakontorid, seal toimuvad pressikonverentsid ja protestid. Kogu Eesti elu ja probleemid filtreeritakse läbi selle keskuse, andes alateadlikult sõnumi: tähtis on see, mis toimub siinsamas.

Kui Tallinnas toimub ühistranspordimuudatus, on see suur uudis. Kui Pärnus selgub, et lasteaia toidu kvaliteet seab laste tervise ohtu – ei pruugi see isegi üle-eestilist meediakünnist ületada. Kohalikku elu käsitletakse sageli kui “kohaliku eluolu” nurgalugu, mitte kui osa Eesti üldisest seisust.

Sotsiaalmeedia, mis võiks olla mitmekesisem ja rohujuure tasandilt lähtuv, kordab samu mustreid. Sõna saavad poliitikud ja aktivistid, kes viibivad füüsiliselt Tallinnas ja kellel on paremad võimalused pääseda pildile. Nii loomegi üha kitsenevat arusaama sellest, mis on “Eesti elu”.

Regionaalne võõrandumine ei ole ainult tunnetuslik – see on reaalne

See areng loob ohtliku lõhe. Mida rohkem koondub bürokraatia ja meediatähelepanu Tallinna, seda rohkem tunnevad väiksemad kohad end kõrvalejäetuna. See ei ole ainult emotsioon või tunne – see on igapäevane reaalsus inimestele, kelle ligipääs avalikele teenustele, investeeringutele ja isegi nähtavusele on piiratud.

Kui riigi fookus on suunatud ainult ühele piirkonnale, siis ei ole see enam kõigi Eesti – see on Harjumaa juhitud Eesti. Ülejäänud riik ei kao, aga ta muutub vaikivaks taustaks. See pole mitte ainult ebaõiglane, vaid ka ohtlik demokraatiale, sest see kasvatab usaldamatust ja polariseerumist.

Lahendus ei ole ainult meedias, vaid ka riigikorralduses

Meedial on oluline roll – esindada kogu ühiskonda ja anda sõna ka neile, kes jäävad peavoolust eemale. Kuid ka riigil on vastutus: kui regionaalpoliitika tähendab ainult loosungeid, aga praktiliselt midagi ei muutu, siis ei saavuta me tasakaalu.

See tähendab ametiasutuste detsentraliseerimist, kohalike omavalitsuste tugevdamist ja otsustusprotsesside viimist ka Tallinna-välisesse Eestisse. Lisaks tuleks investeerida kohalikku ajakirjandusse ja tugevdada piirkondlikke hääli, mis suudavad rääkida ka nendest probleemidest, mis pealinna vaatevälja ei mahu.

Eesti elu ei ole kitsas peegeldus Tallinna probleemide kaudu pelgalt meedia tegemata töö. See on sügavam, süsteemsem ja murettekitavam areng, kus kogu riigi tähelepanu, otsustusõigus ja nähtavus koonduvad ühte punkti – võõrandudes seeläbi ülejäänud Eestist. Kui tahame, et Eesti oleks tõesti terve ja sidus ühiskond, peame selle “Tallinna mulli” teadlikult lõhki torkama.

Pille Riin Kahro