Peaminister Kristen Michal leierdas Riigikogu infotunnis papagoina iga küsimuse peale, mis puudutas hasartmänguseadusesse jõudnud viga, mida asjaosalised ise „näpukaks“ nimetasid, et selle eest on vabandatud, viga tuleb parandada ja eluga edasi minna. Aga, et keegi peaks vastutuse võtma, seda ei ole.
Kui Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme küsis, kes vastutab vea eest, mille tõttu pole veebikasiinodel vastu võetud seaduse järgi maksumäära, ning kas puudujääk kaetakse valitsuse reservist, vastas peaminister, et viga tuli eelnõu parandades rahandusministeeriumist ja ministeeriumi ametnikud on selle eest vabandanud. „Vabandus tuleb vastu võtta,“ rõhutas Michal ning lisas, et nüüd on Riigikogu ja poliitilise süsteemi ülesanne see eksimus parandada. Ta märkis veel, et on hea, et turuosalised aasta alguses vea tuvastasid ja sellest teada andsid.
Väljavõtted kolmapäevase Riigikogu infotunni stenogrammist Kristen Michali vastustest:
“Oleme siiski ausad, viga eelnõud parandades, see sõna tuli Rahandusministeeriumist, ja Rahandusministeeriumi ametnikud on selle eest vabandanud. See on nüüd oluline.”
“Minu ülesanne või soov ei ole näpuga osutada, eriti pärast seda, kui inimesed on vabandanud. See vabandus tuleb vastu võtta ja nüüd tuleb see korda teha.”
“Häda on lihtsalt selles, et ametnikud tegid vea ja parlamendil tuleb see ära parandada. Nii lihtne see on. Ja selle eest on Rahandusministeeriumi asekantsler ka avalikult vabandust palunud. Ja nagu ma ütlesin, kristliku kultuuri osa on see, et kui keegi vabandab, tuleb vabandus vastu võtta.”
“Ma siiski ütleks, et tasub tähele panna, kus see viga tekkis. Rahandusministeeriumi asekantsler Evelin Liivamägi on ka vabandanud selle eest.”
“Kõigepealt, viga tekkis Rahandusministeeriumis. Selle eest on asekantsler Evelin Liivamägi ka vabandust palunud enda ja teiste ametnike nimel. Ja avastas selle turuosalise advokaat – nagu ma loen ajakirjandusest, arvan, et see on täpne – ja andis komisjonile teada. Hea, et see aasta alguses avastati, selle saab nüüd ära parandada. Ja minu meelest on soovitus kasutada ka seda, mida Luukas Ilves on välja toonud, see on nüüd ka meedias, et ehk Riigikogu liikmed peaksid nii koalitsioonis kui opositsioonis kasutama kaasaegseid töövahendeid selliste seaduste kontrollimisel, et viga ei oleks.”
“Kõigepealt, ma olen selle infotunni käigus juba kirjeldanud, aga tükki ei võta küljest selle kordamine, et viga tekkis ametniku apsakal. Eeldan, et see oli inimlik viga. Evelin Liivamägi Rahandusministeeriumist on selle eest ka vabandanud ja nagu ma olen ka öelnud, on meie kultuuriruumi ja kristliku kultuuriruumi osa see, et kui keegi vabandab siiralt, siis see vabandus võetakse vastu, ja see tuleb vastu võtta. Ära tuleb ta ikkagi parandada.”
Lisaks rääkis ta, et viga on isegi kasulik, et sellest õppida, et tulevikus „apsakaid“ vältida ning soovitas vastates korduvalt kasutada õigusloomes rohkem tehisaru, mitte enda mõistust.
No see oli küll valus tõdemus, et meie valitsuses ja süvariigi ametnikes mõistuse defitsiit valitseb, et peab hakkama robotilt nõu küsima.
Igor Taro, minister, kes ilmselt ka oma mõistusele lootma jääda ei saa, on samuti kommenteerinud asja sõnadega: „See viga on väga hea, kuna ta võimaldab meil kõigil muutuda paremaks“.
Ühesõnaga, et kui on vabandatud, siis on teema maas ja kiidame takka ka veel!?
Kujutagem nüüd ette argiolukordi. Näiteks ületate kiirust, politsei peab kinni, hakkab trahvi sisse nõudma ja te ütlete, et mis te nüüd – apsakaid ikka juhtub, ma vabandan, las ta nüüd jääb nii, sellest on tulevikus nii mõndagi õppida. Absurd ju!
Perfekto liikluskooli tegevjuht Priit Tamra küsibki Postimehe arvamusloos miks näivad vastutus ja tagajärjed sõltuvat sellest, kas eksija on kodanik või võimukandja, lisades, et kui riik nõuab kodanikelt eksimatust, peab ta nõudma seda ennekõike iseendalt.
“Kõrvalt vaadates on eriti piinlik see rollijaotus, mis nüüd lahti rullub. Need samad inimesed, kes muidu on teiste suhtes ranged ja nõudlikud, mängivad end plindrist leides üpris halenaljakat „pole hullu“ rolli. Vastutuse võtmise asemel nähakse sageli kaitsepositsiooni: tagasi ei astuta, süü hajutatakse protsessi sisse, kriitikutele heidetakse ette pahatahtlikkust või poliitilist “ärapanemist“. Aga kriitika tonaalsus ei muuda algset fakti, et vigane norm sündis riigi enda käte läbi,“ kirjutab ta.