Kui riik röövib kodanikku seaduse jõuga, siis nõrgeneb paratamatult ka igasugune lojaalsus

Pole saladus, et kui võimulolijad teevad üldriiklikke sigadusi, siis rõhuvad nad kodanike seadus- ja maksukuulekusele, riigi huvidele ja välisohtudele. Kui nad ise seadusi rikuvad, siis nad seadustavad oma sigadused tagantjärele (näiteks jälgimiskaamerad) või lihtsalt eiravad vastutamist ja seega ka seadusi.

Eesti inimesed on seaduskuulekad, seadusi rikuvad kas võimupoliitikud või kurjategijad. Tavainimene ei julge eriti maksudestki kõrvale hiilida, sest Eesti riigis on tegelikult välja kujundatud päris tõhus süsteem nende leidmiseks, kes riigi arvates oma sissetulekuid varjavad. Võõrpankade Eesti filiaalid (sealhulgas Swedbank) avavad riigivõimule isegi pangasaladused.

Tavakodanikul pole kusagile pöörduda ka siis, kui talle liiga tehakse. Kas keegi usub, et võidab kohtus maksuametit, Eesti Energiat või prokuratuuri? Meenub Kaja Kallas, kes Riigikogu ees esinedes alati irvitavalt märkis, et kui miski ei meeldi, võib asjaosaline selle kohtus vaidlustada – ekspeaminister teadis, et kohtud sõeluvad ainult võimupüüli.

Nii ongi tavakodanik “õigusriigi” ees kaitsetu. Röövellikult käituvat riiki selle eest petta ei luba südametunnistus ja ka see, et seda eriti petta ei saagi, kõike jälgitakse. Samas on muidugi passiivseid võimalusi, näiteks õppida, kuidas kehtiva seadusandlusega vähem makse maksta, kuid tavainimese juriidilised teadmised nii kaugele ei ulatu.

Mingil moel riiki siiski petetakse. Tavaline legaalne võimalus on käia ostlemas naaberriikides, kus maksukoormus ja sellest lähtuvalt ka hinnad on madalamad (eestlastele on selleks kohaks Läti). Või siis registreeritakse miski (auto) võõrsil. Sellise maksutahtetuse tulemuseks on vähenev maksude laekumine, muuhulgas saadakse ka automaksu väidetavalt vähem, kui selle tõstjad lootsid.

Teine võimalus on kasutada arveldamisel sularaha. Eraisikute vahel toimub maksuvaba kauplemine üsna tavapäraselt, väidetavalt on ka paljud raskustes olevad ettevõtjad tekitanud “kurgid sulle, raha mulle”-süsteemi.

Võib ju endale tellida pusa tekstiga “Maksutahe”, aga ellujäämisvõitlus sunnib otsima teid, kuidas riigile-maksukogujale vähem anda. Kui perel on raske, siis sulab ka patriootilisus ja seaduskuulelikkus, aga riigivõim sellest eriti aru ei saa. Või siiski saab, aga loodab rahvast seaduspügalaga ära hirmutada, et nood annaksid “keisrile selle, mis on keisri kohus”. Tegelik olukord selgub maksulaekumistes.

Riiklik sigatsemine tekitab kodanikes trotsi. See võib väljenduda mitmeti. Kui võim surub jõuga läbi tuulikuid, hülgavad inimesed teadliku keskkonnakaitse. Kui riik varastab inimestelt julgeolekumaksu nime all nende raha, mis kaitsesse ei jõua, muutuvad inimesed kogu riigikaitse osas leigemaks, jättes selle liitlaste hooleks (mis on juba ammune riiklik poliitika). Ja üha enam lahkutakse Eestist sootuks, kusjuures on näha paradoksi, et ei lahku mitte opositsiooni, vaid võimuliidu toetajad, kes näevad, et nendegi heaolu pole enam kaitstud, ja kes pole nii palju kodumaa patrioodid kui on rahvusmeelsed.

Praeguste võimulolijate maksupoliitika laostab riiki mitte ainult rahaliselt, vaid ka moraalselt – kui kodanikku röövitakse JOKK-süsteemiga, siis nõrgendab see igasugust tahet olla riigile lojaalne, ja hääletatakse üha enam jalgadega.

Uued Uudised