24.02.2024
C-ala. Ivan Makarovi foto
Paar päeva tagasi sõitsin Elroni rongis Tallinna poole. Rahvast ei olnud ülemäära palju, nii et hõivasin kellegi jalgratta istekoha, surusin end nurka ja nautisin reisi.
Kuid ühtäkki, kui Aegviidus avanesid uksed, hakkasid vagunisse valguma noored inimesed. Ilmsed gümnaasiumi peatselt lõpetavad poisid ja tüdrukud, mõni minust peajagu pikemgi. Neid tuli ja tuli – lõpuks ei olnud enam kusagil suurt seistagi. Kui kuulsin, et räägitakse omavahel vene keeles, siis mõtlesin, et asi läheb natuke lärmakaks – mitte muidugi kasvatuse, vaid temperamendi pärast – aga võta näpust: noored olid väga viisakad, vaoshoitud, rääkisid omavahel summutatud häältega. Ja kui nende vahelt surus ennast imekombel läbi piletimüüja, naeratasid suured lapsed talle, näitasid kaarte, ostsid pileteid ja suhtlesid eesti keeles.
Ilmselt oli neid noori sadakond, nad tulid ka teistest vagunitest, lootes leida mõni vaba kohake, aga olid nii viisakad, et ei tülitanud teisi reisijaid palvega, et kas ma võiksin siia istuda. Nii et nii mõnegi kaasreisija kott jäi sõidu lõpuni pehmele triibulisele istmele.
Siis tulid kusagilt umbes samaealised eesti poisid, kes rääkisid omavahel oma poiste jutte. Loovutasin oma koha Kehras peale tulnud väikest kasvu kohmetule emale ja tema kahele lapsele – umbes 10-aastasele poisile, kel käes oli koerarihm, mille teises otsas must terava ninaga hästi kammitud läikiva karvaga armas koerake. Poiss ütles, et aitäh, ei ole vaja, aga mina väitsin vastu, et sul kindlasti pole vaja, aga koerakesel pole isegi kusagile maha heita – kõikjal seisjate jalad, astuvad veel koonu peale.
Mul õnnestus panna kõik nad istuma – kangutasin alla naaberkohad, kus olid kellegi asjad, mille omanikud ilma nurinata need kätte võtsid. Nii istuski pere – ümmarguse näoga tõsine poisike, temast natuke vanem kena õeke ja nende väike ema, kel oli pärast klienditeenindajaga päris pikalt tegemist – kaardiga tekkis mingi probleem, naine kogu aeg kohmetus, tegemist oli vist põgenike perekonnaga, ei saanud ta asjale pihta, lapsed üritasid aidata. Eesti klienditeenindaja, kel läks seal palju aega, ei näidanud mitte üheski elemendis välja oma kärsitust või ärritust: oli kannatlik, sõbralik ja abivalmis.
Nii me sõitsimegi Tallinnasse, kusjuures pere ei julgenud mu peale silmigi tõsta, pilgud olid kogu aeg maas. Oli näha, et nad on tänulikud ja nendel on piinlik, et mingi karvane hallpea seisab, aga nemad istuvad. Ja koerake nuusutas kogu aeg minu saapaid. Jah, kodus on mul igasuguseis karvaseid ja sulelisi…
Väljudes Ülemistel tänasid kõik kolm mind eesti keeles, ema ei tõstnud ikka silmi, aga tüdruk vaatas silma ja naeratas. Sattudes sinna, kus Tallinnas on eksponeeritud puruks pommitatud elumajade hiiglaslikud pildid, ei tõsta silmi ilmselt ka selle ema lapsed. Tõenäoliselt ka paljud eestlased, kellele enne Eesti sünnipäeva selline kingitus tehti.
Ja siis ma mõtlesin, et see Elroni rong oli nagu Eesti. Et olime seal kõik ilusti koos ja keegi ei hirmutanud meid hirmsate sõjapiltidega, et me tunneksime ära oma varemetes kodud. Ja et need armsad noored venekeelsed inimesed ei pea hirmuga ootama peatset täisealiseks saamist, kuna nad saadetaks Venemaal kohutava ebaõiglase sõja rindele tapma neid, kellele ma oma koha loovutasin. Ja et sealsamas olnud eesti noored loodetavasti ka ei pea mitte kunagi minema rindele.
Ja ausalt öeldes ei tahtnudki Balti jaamas väljuda, sest vaatamata kohutavale kitsikusele oli C-vagunis hea õhkkond.
Seepärast pole mul elus kordagi tekkinud soovi kuhugi mujale minna. Ja kui Eestis oleks ka halvem elada, ikka ei läheks siit.
Kodu.
Ivan Makarov