Hiljuti Tallinnas etendunud „Kus oled sina?“ tekitas taas tuttava olukorra, kus Eesti avalikkus jagunes kiiresti kahte leeri. Ühed nägid lavastuses julget kunstilist protesti ja vajalikku keskkonnasõnumit, teised aga lihtsalt labast provokatsiooni.
Idee ise, Eesti metsade kaitsmine on teema, mis puudutab väga paljusid inimesi ning vääribki arutelu. Probleem on pigem ei selles, kuidas see sõnum lavale pandi. Teostus jäi kohati lausa piinlikult magedaks. Kui idee asemel hakkab domineerima provokatsioon ise, jääb üllas eesmärk tahaplaanile.
Lavastuse kulminatsiooniks oli stseen, kus kostümeeritud tegelane – pruun junn, groteskne „pellet“ – trampis Eesti lipu peal ja saatis seda räuskavate roppustega. Küllap pidi see olema šokeeriv ja süsteemikriitiline kunstiline võte. Tegelik tulemus oli lihtsalt rõve ja piinlik.
Selliste stseenide probleem ei ole ainult maitseküsimus. Probleem on selles, et need lihtsustavad keerulise teema karikatuuriks. Kui arutelu metsanduse üle lõppeb Eesti rahvuslipu rüvetamisega, on asi kõvasti kreenis.
Siis on täitnud oma eesmärgi skandaal, mitte probleemile lahenduse otsimine.
Provokatsioonil on kunstis oma koht. Aga provokatsioon töötab ainult siis, kui selle taga on tugev idee ja täpne vorm. Kui vorm muutub kohmakaks ja sõnum karjub liiga valjult, siis tekib tunne, et publikut ei kutsuta mõtlema, vaid teda lihtsalt ärritatakse.