26.09.2019
Kas head ja soojad inimesed võivad olla sallimatud ja kedagi vihata?
Salliv Eesti / Tolerant Estonia on oma FB-lehel üllitanud arvamuse, mis edasi arendades tähendab sisuliselt seda, et oma oponente võib vajadusel ka hävitada.
Selgitus kõlab nii: “Filosoof Karl Popperil oli mõttekäik, mille kohaselt demokraatia saab edukalt toimida vaid neis ühiskondades, kus hinnatakse vabadust ja sallivust. Seal, kus neid väärtusi ei mõisteta, pole demokraatial edulootust.
See seletab, miks Salliv Eesti / Tolerant Estonia ei salli sallimatust – ajaloost oleme õppinud, et kui vaikida siis, mil vabadus ja demokraatia on ohus, võib see ühel hetkel lõppeda olukorraga, kus on liiga hilja, et midagi enam öelda. Nii paradoksaalne kui see ka pole, sallivuse kaitsmiseks on vajalik mitte sallida sallimatuid (toimetuse rõhutus).”
Vikipeedia ütleb sallivuse mõisteks: “Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust.”
Mittesallimist ei saa ilmselt eriti eristada vihkamisest ja see ei mahu isegi neutraalsuse piiridesse – mittesallimine on otsene ja jõuline oponendi vastu tegutsemine, kus austuse jaoks kohta pole.
Seega siis astub Salliv Eesti / Tolerant Estonia sellest mõistest välja ja kutsub üles sallimatusele ehk loobub oma nimes kirja pandust ja ühtlasi ka kogu kontseptsioonist, muutudes tavaliseks vaenajaks. Kogu salliveestlaste tegevus, ükspuha, kas toimub see Eesti 200, Kõigi Eesti, “Jah vabadusele, ei valedele”, feministeeriumi, LGBT või inimõiguste keskuse sildi all, ongi agressiivne, vaenuõhutav ja sallimatu, selles pole grammigi austust vastaste suhtes. Sallivuslastest on saanud sallimatud ja see on fakt.
Ekrelastel ennast põlema panna soovitanud reformierakondlane ja Tartu volikogu liige Andrus Punt väitis samuti, et empaatiline saavat olla vaid nende vastu, kellega on olemas ühised väärtused. Kuivõrd ta tahtis näha leegitsevaid rahvuskonservatiive, siis võib eeldada, et ta kaapsaks ka ise tikku pärast seda, kui nood on endale hauagi valmis kaevanud.
Siit edasi aga pole pikk tee samuti sallivusleeri kuuluva Indrek Tarandini, kes teeks hea meelega “natsionalistidele” kuklaauke, ja Valdo Randpereni, kelle “õigusriigis” võiks korruptante kohtuta maha lasta.
Eesti on tõesti suurte paradokside maa – siin saavad sallijatest kiiresti sallimatud, kelle soontes voolab inkvisiitorite veri ja kes on lõppkokkuvõttes valmis oponente põletama. Sallivuslased = natsid? Või siis Gulagi valvurid, sest nende ideoloogiaks tundub olevat neomarksism.
UU