Möödunud nädalal hakkasid kõlama jutud peaminister Kaja Kallase umbusaldamisest, asjaosaline ise aga seikles sel ajal välismaal, viimati Ukrainas ja Portugalis.
Poliitikas on see juba tuntud-teatud nipp, et kui riigipea või valitsusjuht on kodumaal kimpus ega oska oma nurjunud tegemisi ära seletada, suundub ta välisreisile, kus on võimalik särada ja sisepoliitikas kaotanud punktid mingilgi määra tagasi teenida. Seda varianti on aktiivselt kasutanud president Kaljulaid ja nüüd ka peaminister Kaja Kallas.
Välisreisidelt vahendatakse tavaliselt asjaosaliste kõlavaid, kuid sageli sisutühje kõnesid, vastuoludest ja ebakõladest laiemalt rääkimise hoiavad ära diplomaatilised reeglid, ja nii jääb mulje, nagu oleks riigipea või valitsusjuht visiidiga palju saavutanud. See kompenseerib osaliselt sisepoliitilised põrumised.
Nii on ka Kaja Kallasega – kui meedia näitab pilte, kus õblukesele naisterahvale sätitakse Ida-Ukrainas kiivrit pähe, jäetakse sellega kohe mulje, et asjalik peaminister, käib kartmatult sõjatsoonis. Tegelikult polnud talle seal mingit ohtu (ohtlikku kohta külalist ei viidaks), kuid mingid plusspunktid on kirjas.
Kaja Kallase kõned Ukrainas aga olid jätkuvalt loosungilikud, selliseid võinuks pidada kes tahes millisest Euroopa Liidu riigist iganes. Oleks Kallase asemel seal käinud Sanna Marin, pilt oleks olnud täpselt sama.
Ukraina oli Kaja Kallase jaoks kehv valik, sest ukrainlastel on ametivolituste ületamise eest seitsmeaastase vanglakaristuse saanud endise naispeaministri Julija Tõmošenkoga kehvakesed kogemused.
Ei maksa lasta ennast uinutada võimupoliitikute “hiilgavatest saavutustest” välispoliitikas, sest enamasti varjavad need põrumist oma riigis.