Orientalist ja ühiskonnategelane Peeter Espak vastab sotsiaalmeedias reformierakondlase Rait Marustele seisukohale presidendi otsevalimiste osas.
“Presidendi otsevalimisele vastuargumentide leidmine hakkab muutuma üha naeruväärsemaks. Nüüd siis on tekkinud uus argument, mille kohaselt võiks president saada rahva poolt valituna rohkem hääli, kui Riigikogus tegutsev koalitsioon.
Sellise iseenesestmõistetavuse esitlemine probleemina või parlamentaarse korralduse ohtuseadjana on absurdis juba täiesti uus tase. Kui olin sel teemal UV Faktori saates, siis küll käidi välja eri argumente – muuhulgas, et demokraatia on ebademokraatlik, sest see vähendab tegelikult demokraatiat; inimesed oleks ju ka maksude langetamise poolt; see korra muutmine on üks jube keerukas asi ja äkki ei raiskaks sellele aega, kuna on olulisemaid küsimusi; see on kallis.
Ainus, mis veel puudu – on kellegi väga demokraatlikust ja liberaalsest riigikorraldusest väidetavalt hooliva inimese argument koos beebi- või kassipildiga ning väitega “Kui toetate presidendi otsevalimist, hakkab see beebi kohe nutma” või “Kui oled presidendi otsevalimise poolt, kannatab see ülinunnu kassipoeg talumatuid piinu”.
Me kõik teame, mis on otsevalimistele vastustamise tegelik põhjus – selleks on aastaid rahva kulul elatunud establishmendi kartus, et valituks osutub inimene, kellel ongi päriselt rahva poolt mandaat öelda meie riigis toimuva rohke stagnatsiooni ja sõgeduse kohta – kuningas on alasti! Kardetakse inimese esilekerkimist, kellel oleks voli lihtsalt ausalt asjadest rääkida ja ühtlasi kelle häälel olekski ka mandaat.
Justnimelt võimel asju öelda – mitte neid muuta – sest presidendi võimupiiride suurendamist tegelikult keegi otse ei taotle. Hirm on nn “gorbatšovi-laadse toote ees”, kes järsku kerkib stagneerunud ja kokkujooksnud süsteemi seest avalikkuses esile piiramatu voliga “rääkida” ja “öelda”. See on stagneerunud establishmendi paaniline hirm kaotada moraalne legitiimsus ning ka argument segamatult “elatuda” maksumaksja ja kogu rahva kulul. Toiduahelad ja staatus on ohus, kui klubilise liikumise hääletoruks saaks mõne teise klubi liige!
Sealjuures ongi meie põhiseadus hetkel ainulaadseks nähtuseks, sest on tehtud ühe mehe (Rüütel) presidendiametisse saamise takistamiseks. Asjaolu, mida tõepoolest kinnitavad kõik selle põhiseaduse kokkupanemise juures olnud inimesed, kui neil selleks piisavalt ausust jätkub. Mul hea meel, et esimesena sai just Meri, kes täitiski manitsejarolli pigem hästi ja kindlasti valmistas sellega teda presidendiks aidanutele ka rohkelt kannatusi – aga lõpetatagu ära suure riigifilosoofia ja demokraatilise kõrgmõtte otsimine korraldusest, kus seda tegelikult pole kunagi olnud.”