03.12.2020
Toidukulleriteks on suures osas sisserändajad, kuid tundub, et talv peletab neidki pimedatelt ja külmadelt tänavatelt.
2016. aastal oli Soomes naljakas juhtum – üks pagulaskeskuses elav iraaklane kurtis alatasa külmavärinaid. Arstid uurisid teda põhjalikult, kahtlustasid koguni malaariat, kuid mingeid haigussümptomeid ei leidnud. Selgus tuli peagi ja oli väga lihtne – lõunamaalasel oli põhjamaises kliimas lihtsalt… külm.
Sotsiaalmeedias kirjutab üks inimene, et Boltis-Wolti tõmmusid-musti kullereid on tänavapildis vähemaks jäänud ja toitu tassivad peamiselt eurooplased. Ilmselt on põhjuseks saabunud talv – lõunapoolsed inimesed ei taha läbilõikavas tuules tänavatel seigelda.
Soomes ja Rootsis on samas selgusele jõutud, et ega põhjamaine külm kliima migratsiooni väljaspoolt Euroopat takista. Migrandid koonduvad sihtriikides linnadesse, enamasti magalarajoonidesse, anonüümsesse tehiskeskkonda, kus on lihtsam kohaneda ja raskused üle elada.
Looduskeskkonda, maale ja väikelinnadesse kolivad migrandid haruharva, seda alles siis, kui neid on juba kogu ühiskonnas enamus, ja väikestes kohtades saab parema elukvaliteedi kui ülerahvastatud suurlinnades.
Üheks põhjuseks peetakse seda, et igal migrandil on kodumaalt kaasa toodud mälestus oma looduskeskkonnast, milleks on näiteks süürlastel ja iraaklastel kõrb, paljudel mäed või vahemereline kliima. Soomes seda keskkonda ei kohta, seal on karm Põhjala.
Sestap on migrantidel kergem elada linnade köetavates suurmajades, kus kõikvõimalikud teenused on käeulatuses ja vaeva on vähe vaja näha. Kui neilt linnamugavused ära võtta, kaoksid migrandid Põhjalast ruttu. Ei kujutagi ette, mida võiksid talvise pööripäeva pimedal ajal peale tubase tegevuse ette võtta näiteks Mustamäe neegrid.
Võrumaa talunik Tiit Niilo rääkis pagulaskriisi alguses, et võtaks hea meelega süürlasi oma tallu tööle – mees traktori peale, naine lüpsjaks, eluasemeks talumaja. See naiivsus naerdi ruttu välja – ükski migrant ei kannataks välja tõusmist kell neli, ahju kütmist ja varajast tööleminekut koos laste saatmisega koolibussile.
Migrante ei seo uue põhjamaise kodumaaga tegelikult mitte miski – mistahes tõelise vapustuse korral, olgu see sõda, looduskatastroof või ühiskonda laastav koroonast hullem pandeemia, kaovad nad kiiresti tuntud keskkonda, kasvõi sealse kliima pärast. Meie teeksime sedasama, olles võõrsil, kui sealt kaob ühtäkki kõik, mis meid seal hoidis.
Vaimsed inimesed ütlevad, et migrantidel jäävat esivanemate vaimud koju maha ja nende toetuse puudumine ei lubavat uues kohas kunagi kohaneda. Kuidas keegi seda võtab, aga väga paljud inimesed tahavad ka pärast surma kodumaa mulda puhkama jõuda. Migratsioon ei ole loomulik asi, juured jäävad kinni sinna, kus su rahvas on sadu ja tuhandeid aastaid elanud.