Kuigi massimigratsiooni õhutajatele meeldib rände sihtriikide põliselanikke ksenofoobias ja rassismis süüdistada, on konfliktides enamasti süüdi sisserändajad, kes suhtuvad lugupidamatult kohalikku kultuuriruumi väärtustesse.
Lääne-Euroopas on seda näha just moslemitest sisserändajate puhul, kes suruvad oma kombeid ja traditsioone kristlikule ruumile peale, näiteks väites, et teatud kristlikud kombed solvavat nende usku, samuti tegevat seda ka Lääne sõnavabadus. Kui neid veidigi korrale kutsuda, kõlab nende suust neile mitteomane vasakliberaalne hala.
Vasakliberaalid on sisserändajatele õpetanud seda, et oma tahtmise saavutamiseks on hea ise rünnata, kasutades ära Lääne hüsteeriat “rassismi” osas. Nii kasutatakse Suurbritannias islami leviku eest hoiatajate vastu süüdistusi islamofoobias ehk vihakõnevarianti.
Ka aafriklased on ära õpetatud oma nahavärvi relvana kasutama. Mistahes olmelises konfliktisituatsioonis saavad nad tuua mängu väidetava rassismimomendi ja saavutada sellega vastase elimineerimine ka siis, kui rassismi polnudki ja must oli ise tüli algataja.
Kui sõna on sõna vastu, siis võib ju väga lihtsalt öelda: “Ta ütles mulle, et käigu ma Aafrikasse!” Liberaalne ühiskond on kohe sajaprotsendiliselt “rassismi” hukka mõistmas ja neeger on juba ettekodeeritult õige. Mustad teavad seda ja kasutavad oma huvides. Eestil seisab see aeg ilmselt alles ees, kui siinsed aafriklased oma tahtmised rassismisüüdistustega saavutavad, sest väljaõpe “vihastelt valgetelet vasakliberaalidelt” on neil olemas.
Politseisarjas “Damon” oli mustanahaline politseinik, kes väitis, et lahendabki kõik vastasseisud ütlusega “Sa ütled/teed seda sellepärast, et ma olen must?” ja tulemus on alati kindel. Kuigi neegreid kujutatakse liberaalses leeris õnnetutena (kunagise orjakaubanduse tõttu), on nad tänases maailmas väga agressiivne kogukond, mida tõestab “Black Lives Matteri” tänavapoliitika.
Liberaalses ühiskonnas ei julge inimesed enam ka sisserändajates kurjategijaid peatada, kartes rassismisüüdistusi. Seda kardavad isegi politseinikud, kes näiteks Rootsis jätavad kuriteo pigem märkamata kui läbivad kogu vasakliberaalide algatatava kadalipu.
Ekstreemsem näide on Manchesteri plahvatus, kus turvamees küll kahtlustas, et lõunamaise väljanägemisega mees võib pommiga olla, kuid ei julgenud midagi ette võtta, sest eksimise korral oleks temast räigeim rassist tehtud. Poliitkorrektsus tapab – turvamees kartis, et teda tembeldatakse rassistiks ja laskis terroristil seetõttu pommi lõhata
Lääne liberaalses ühiskonnas levinud poliitkorrektsus vihakõnekastme on vähimagi kahtluseta inimkonna vastane kuritegu. Eriti kui massimigratsiooniga kaasnevates konfliktides erinevate kultuuriruumide vahel jääb alati süüdi kohalik kogukond.
UU