Kui vabandamise soov muutub sooviks alandada…

Reedesel Jüri Ratase umbusaldamise katsel Riigikogus kõlas taas jutt vabandamistest, mistõttu võtavad Uued Uudised selle teema taas üles.

Vabandamine on väga isiklik asi, seda ei nõuda kõrvalised inimesed ega saa teha asjasse mittepuutuvad või oma ideedes veendunud inimesed.

Kaja Kallas, Yoko Alender ja veel paljud nendesarnased nõuavad vabandamist naistearstide, ajakirjanike, kohtunike ja veel paljude ametimeeste ees, keda olevat väidetavalt solvatud, olemata ise seejuures keegi neist. Aga kust nad teavad, ega näiteks mõni ajakirjanik meedia kritiseerimise peale ütle: “Oleme jah liiale läinud!” Või naistearst: “Ega mulle ka abortide tegemine ei meeldi!”?

Isegi president Kaljulaid ei saa ühiskonna nimel kellegi ees vabandamist nõuda, sest ta on ennast ühiskonnas toimuva osas erapooliklikuna näidanud. Kui ta väidab ennast EKRE-t vihkavat, siis tema analoogiline nõuegi on kallutatud. Samuti tundub ülepingutamisena see, kui vabandamist nõuab mingi ametirahva keskorganisatsioon – tavaliselt on see ametnike, mitte realiikmete seisukoht.

Kas poliitikas üldse saabki teha avaldust, mis kedagi ei solvaks? Kui Kersti Kaljulaid teatas ametisse nimetamisel, et ei soovi vaimulikku õnnistamist, siis solvas see paljusid usklikke. Kui Mart Helme jutt Tallinna Ülikooli hobusevarastest solvaski ehk kedagi – kas jällegi on nii, et mis presidendile lubatud, see EKRE ministrile keelatud.

Veelgi olulisem teema on vabanduse esitamise, selle nõudmise ja vastuvõtmise siirus. Kui aborte vastustav kristlane kritiseerib seda tegevat naistearsti ja too solvub, siis mis kasu oleks ebasiirast, väljapressitud vabandusest? Pealegi on mõlemal õigus arvata nii abordi poolt kui vastu.

Ükski Eesti liberaal ja sallivuslane ei soovi tegelikult vabandamist, nad ihkavad vabandaja enesealandamist. See on vana totalitarismi nipp, mille neomarksistid on surunud ka liberaalsesse ühiskonda. Kogu asi näeb välja järgmiselt.

Algul kuulutatakse mingi maailmavaade valeks ja selle esindajad kui mitte kurjategijateks, siis vähemalt ebarditeks. Siis hakatakse nõudma vabandamist oma sõnade ja tegude eest. See on mõeldud vabandaja alandamiseks – seda tehes tunnistab ta, et on valesti käitunud, on halb inimene ja vajab karistamist.

Pidevate vabandamistega saab diskrediteerida kogu maailmavaate – kui vabandaja pidevalt pead vastu maad peksab, siis ta tunnistabki ennast ebardiks. Edasi aga on lihtne teda juba vanglassegi peita – ega selline värdjas tohi ju ometigi normaalsete seas elada. Sellist teisitimõtlejate alandamist ja murdmist kasutasid nii natsi- kui stalinlik režiim.

EKRE tuli poliitikamaastikule midagi muutma. Muutusi ei saa teha ümmarguse jutuga, paljud asjad tuleb näkku öelda, mis toob kaasa õrnhingede solvumise. Kui iga solvujaga ainult vabanduste keeles rääkida, siis muutusi ei tulegi.

Miks me peame looma solvumisühiskonda, kus iga asja peale solvutakse – inimlik omadus on ka see, kui solvutakse asjata, sest karmidel sõnadel oli tõepõhi all. Liberaalne vabadustekülv aga ongi loonud ülikiiresti solvuvate lumehelbekeste põlvkonna ja solvumiskultuur on viidud ka poliitikasse, kus seda saab relvana kasutada.

EKRE vastu sõditaksegi vabandamiste nõudmisega ja seepärast rahvuskonservatiivid ka kunagi ei vabanda. Neilt oodatakse pidevat tuha päheraputamist, et siis öelda: näete, nad ongi ebardid, sest nad ise ju tunnistavad, et eksivad pidevalt. Kui keegi aga pidevalt eksib, siis ongi tema põhimõtted valed.

Mart Helme umbusaldamise aegu olid mõned naissaadikud lausa hüsteerilistes pisarates – mis see siis olgu, Helme ei murdu, ei hakka, saba sorus, niutsuma! Väga äranähtav oli nende soov näha enesealanduses roomavat poliitikut, kuid unistuseks see jäigi, ja naudingu ebaõnnestumine ajas vihataseme plahvatuse piirile.

Rahvuskonservatiivid vahel siiski ka vabandavad ja siiralt – kui nad on tõesti kedagi alusetult solvanud, tavaliselt inimlikul, mitte poliitilisel tasapinnal. Massivabandamist aga neilt oodata ei ole, hüsteeritsegu vasakliberaalid kui palju tahes.