19.12.2023
Protest WHO ambitsioonide vastu.
Alljärgnev on Briti parlamendisaadiku Andrew Bridgeni kõne 18.12.2023 WHO pandeemialepingutele pühendatud debatil. Kõnes puudutatakse lepingute mitmeid aspekte, mis on aktuaalsed ka Eesti kontekstis. Kõne video on lisatud viitena.
“Aitäh, Dave Murray. Rõõm on näha Teid eesistujana. Samuti tahaksin tänada neid 116 000 avalikkuse esindajat, kes sellele avalikule petitsioonile alla kirjutasid, et saaksime täna seda tähtsat arutelu pidada. Samuti tahaksin tänada dr David Belli, kes on aastaid WHO heaks töötanud, mulle antud informatsiooni eest ja ka Šveitsi advokaati Philipp Kruset tema panuse eest minu tänasesse teabesse.
Tahaksin alustuseks nõustuda austatud lord Shipley’ga, kellega koos me rääkisime selle aasta alguses, 17. aprillil toimunud avalikul petitsioonidebatil, kus arutasime pandeemialepingut.
On võimatu käsitleda pandeemialepingut ja rahvusvaheliste tervishoiu-eeskirjade (IHR) muudatusi eraldi. Need on WHO kaks omavahel seotud tööriista ja neid tuleb käsitleda paralleelselt.
Minu küsimus on: miks esitab WHO valeväiteid selle kohta, et riikidelt ei võeta ära nende suveräänsust? WHO peadirektor on teatanud, et ükski riik ei anna WHO-le üle oma otsustusõigust, viidates sealjuures WHO uuele pandeemialeppele ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatustele, mille üle praegu läbirääkimisi peetakse. Tema avaldused on selged ja ühemõttelised ning sealjuures täielikus vastuolus tekstiga, millele ta viitab.
Tuletaksin Kojale meelde, et ta [WHO peadirektor] on mitte kellegi poolt valitud, igasugusest vastutusest vabastatud, makse mittemaksev, WHO-le omistatud diplomaatilise puutumatuse tõttu süüdistuste esitamise vastu immuunne ning et teised ÜRO ja WHO töötajad naudivad samasuguseid erihüvesid.
Kõnealuse teksti ratsionaalne uurimine näitab, et dokumentides tehakse ettepanek anda WHO-le otsustusõigus ühiskondlike funktsioonide põhiaspektide üle, mida riigid on seejärel kohustatud kehtestama.
WHO peadirektoril on ainuisikuline õigus otsustada, millal ja kus neid kohaldatakse, ning tema ettepanekud on rahvusvahelise õiguse kohaselt siduvad.
Jätkuvad väited, et suveräänsus pole seetõttu ohus, kajavad nii selle maja kui ka teiste valitud kogude poliitikute poolt ning loomulikult ka meedias, tõstatades seetõttu väga olulisi küsimusi nii nende motivatsiooni, kompetentsi kui ka eetika kohta.
Teksti eesmärk on otsustamisõiguse üleandmine WHO-le nii riikide ja üksikisikute üle. Kui muudatused on jõustatud, võib WHO peadirektor ainuisikuliselt otsustada, kas eksisteerib oht tõsise haiguspuhangu või muu tervisehäda tekkeks, mis tõenäoliselt levib üle riigipiiride.
On väga ebatavaline, et riigid kohustuvad järgima väliste organisatsioonide otsuseid seoses oma kodanike põhiõiguste ja tervishoiuga, eriti kui sellel on suur majanduslik ja geopoliitiline mõju. Küsimus, kas suveräänsus tõepoolest loovutatakse, ja sellise lepingu õiguslik staatus on seetõttu ülioluline, eriti meiesuguste demokraatlike riikide seadusandjatele. Meil on absoluutne kohustus olla oma seisukohas kindlad ja ma uurin seda seisukohta täna ja siin süstemaatiliselt.
2005. aasta rahvusvaheliste tervishoiu-eeskirjade muutmine on võib-olla vahend, mille abil kiiresti kasutusele võtta ja jõustada seda, mis näib olevat uus norm tervisekontrolli meetmetes, mida oleme näinud COVID-19 pandeemia ajal.
Muudatuste tekst kehtib kogu maailma elanikkonnale, mis hõlmab 196 riiki, sealhulgas kõik 194 WHO liikmesriiki. Maailma Terviseassamblee ametlik hääletus võib nõuda häälteenamusega heakskiitu, kuid samas ei pruugi see nii olla, kuna hiljutine, 2022. aasta muudatus võeti vastu kohalviibijate nõustumise abil. Kui 2024. aasta mais kasutatakse samu heakskiitmismehhanisme, ei pruugi paljud riigid ega ka avalikkus üldse teada uue teksti laiast kohaldamisalast ja selle mõjust riiklikule ja üksikisiku suveräänsusele. Seetõttu on tänane arutelu nii tähtis.
Rahvusvaheliste tervishoiu-eeskirjadega antakse soovitusi lepinguprotsessi raames, mis praegu on toimunud rahvusvahelise õiguse alusel. Nende eesmärk on anda WHO-le moraalne volitus, et koordineerida ja juhtida reageerimist rahvusvahelise tervisehädaolukorra, näiteks pandeemia korral.
Enamik neist, praegu mittesiduvatest soovitustest sisaldavad väga konkreetseid meetmeid, sealhulgas artiklis 18. Need võivad nõuda arstlikku läbivaatust, nõuda tõendeid vaktsineerimise või profülaktika kohta, nõuda vaktsineerimist või profülaktikat, panna kahtlustatavaid inimesi jälgimise alla, rakendada karantiini või muid kahtlustatavate isikute tervisekaitsemeetmeid, rakendada mõjutatud isikute isoleerimist ja vajadusel ravi, rakendada kahtlustatavate või mõjutatud isikute kontaktide jälgimist,
keelata kahtlustatavatel või mõjutatud isikutel sisenemine mõjutatud piirkondadesse, rakendama väljumiskontrolli ja kõiki piiranguid mõjutatud piirkondadest pärit isikutele.
Neid meetmeid koos rakendatuna nimetatakse alates 2020. aastast üldiselt lukustamisteks ja mandaatideks. Luku taha panek oli varem ette nähtud kurjategijatele ja see tähendab põhilise üldtunnustatud inimõiguse äravõtmist. See on meede, mida WHO ise pidas varem rahvatervist kahjustavaks.
Alates 2020. aastast on aga lukustamine saanud rahvatervise asutuste jaoks vaikestandardiks epideemiate ohjamisel. Tuletan siinkohal Kojale meelde, et see on vastuolus Inimõiguste Ülddeklaratsiooni mitmete sätetega.
Igaühel on õigus kõikidele antud deklaratsioonis sätestatud õigustele ja vabadustele, ilma igasuguse eranditeta, sealhulgas meelevaldse kinnipidamise keeld artikli 9 alusel.
See, et kellegi koju sisse tungida või kirjavahetusse sekkuda ei tohi, on kaitstud artikli 12 alusel.
Igaühel on õigus vabale liikumisele iga riigi piires ning igaühel on õigus lahkuda mis tahes riigist, sealhulgas oma riigist ja naasta sinna riiki artikli 13 alusel.
Igaühel on õigus arvamus- ja sõnavabadusele. See õigus hõlmab vabadust avaldada takistamatult arvamust ning otsida, saada ja levitada teavet ja ideid mis tahes meedia kaudu, olenemata riigipiiridest artikli 19 kohaselt.
Igaühel on artikli 20 alusel rahumeelse kogunemise ja ühenduste loomise vabadus.
Valitsuse volituste aluseks peab artikli 21 alusel olema rahva tahe.
Igaühel on õigus töötada, artikkel 23.
Igaühel on õigus haridusele, artikkel 26.
Igaühel on õigus sotsiaalsele ja rahvusvahelisele korrale, milles käesolevas deklaratsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi saab täielikult realiseerida. Artikkel 28.
Artikkel 30 ütleb, et midagi selles deklaratsioonis ei tohi tõlgendada nii, nagu see annaks ühelegi riigile, rühmale või isikule õiguse osaleda mis tahes tegevuses või sooritada mis tahes tegu, mille eesmärk on ära võtta mõni eelpool kirjeldatud õigustest ja vabadustest.
Neid sätteid, mis on aluseks kaasaegsele üksikisiku suveräänsuse kontseptsioonile ning võimude ja elanikkonna suhetele, peetakse 20. sajandi kõrgeimaks üksikisikute õiguste ja vabaduste kodifitseerimiseks. Kuid need võidakse peagi Genfi koosolekuruumi suletud uste taga laiali lammutada.
Kavandatud muudatustega, nende kahe mehhanismi kaudu, muudetakse nõutavaid soovitusi ja praegust dokumentatsiooni. Nagu austatud lord Chipley mainis, asendades artiklis 1 mõiste “mittesiduv” fraasiga “siduv”, kohustuvad liikmesriigid järgima WHO soovitusi ja tunnistama, et WHO ei ole riikide kontrolli all olev organisatsioon, vaid uue artikli 13A alusel koordineeriv asutus.
Osalisriigid tunnustavad WHO-d kui rahvusvahelist rahvatervisealase reageerimise juht- ja koordineerivat asutust rahvusvahelist tähtsust omava rahvatervise hädaolukorra ajal ja kohustuvad järgima WHO soovitusi oma rahvusvahelises rahvatervise meetmetes. Nagu artikkel 18 eespool selgitab, hõlmavad need mitut isikuvabadust otseselt piiravat tegevust.
Kui siinkohal ei mõelda otsustusõiguse, suveräänsuse üleandmist, siis võiks IHR soovitustele jäädagi praegune staatus ja riigid ei võtaks WHO soovituste järgimise kohustust.
Osalisriigid kohustuvad viivitamatult jõustama varem pelgalt soovitused, sealhulgas artiklis 42 sätestatud WHO nõuded nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate valitsusväliste üksuste kohta. Tsitaat: “Soovitatud tervishoiumeetmed ja määrused, sealhulgas vastavalt artiklite 50 ja 16 alusel antud soovitustele tuleb algatada ja viivitamata lõpule viia. Kõik osalisriigid rakendavad neid läbipaistval, õiglasel ja mittediskrimineerival viisil, samuti rakendavad osalisriigid meetmeid tagamaks, et nende austatud territooriumil tegutsevad valitsusvälised osalejad järgivad selliseid meetodeid”.
Valitsusvälised osalejad, need on eraettevõtted, need on eategevusorganisatsioonid, need on üksikisikud. Teisisõnu, kõik on WHO kontrolli all, kui peadirektor kuulutab välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorra.
Ka olid siin mainitud artiklid 15 ja 60: lubada WHO-l nõuda riigilt ressursside, tervisetoodete tehnoloogiate ja oskusteabe pakkumist ja võimaldada WHO-l oma personali igasse riiki saata. See tähendab, et nemad kontrollivad üle riigipiiride sisenemist täiesti oma suva järgi.
Samuti korratakse nõuet, et riik nõuaks meditsiiniliste vastumeetmete rakendamist, see tähendab testimine, vaktsiinid, oma elanikkonna karantiini panek, kui WHO seda nõuab.
Pange tähele, et kavandatud artikli 1 muudatuse hulgas on termini “mittesiduv” eemaldamine tegelikult üleliigne. Kui uus artikkel 13A ja kõik artiklis 42 tehtud muudatused kehtima jäävad, võidakse see lõplikust tekstist välja jätta ja tõenäoliselt see eemaldataksegi, jätmaks mulje kompromissist, kuigi nende kahe klausli tõttu jääb suveräänsuse kaaperdamise eesmärk muutmatuks.
Artiklis 18 sätestatud rahvatervise meetmed ja täiendavad meetmed, nagu sõnavabaduse piiramine, et vähendada üldsuse kokkupuudet alternatiivsete seisukohtadega, lisati seejärel uude artiklisse 5E, “desinformatsiooni ja desinformatsiooni vastu võitlemine”, mis on otseses vastuolus Inimõiguste Ülddeklaratsiooni sätetega. Sõnavabadus on praegu eranditult riiklike ametiasutuste otsustada, ja selle piiramist peetakse tõeliselt negatiivseks ja kuritahtlikuks.
ÜRO ja selle allasutused, nende hulgas WHO, on harrastanud mitteametlike seisukohtade tsenseerimist, et kaitsta inimesi, nagu nemad ütlevad, “teabe terviklikkuse rikkumise” eest. Kahtlemata, kui need muudatusettepanekud juba kehtiksid, siis ei lubataks mul teile seda kõnet pidada.
Kui kõnelda oleks lubatud, siis ei lubataks seda ei peavoolus ega isegi sotsiaalmeedias kajastada.
Seega on inimõiguste seisukohast ennekuulmatu, et muudatused loovad WHO jaoks
võimaluse panna riikidele kohustuse nõuda individuaalseid arstlikke läbivaatusi ja vaktsineerimisi alati, kui see pandeemia välja kuulutab.
Nürnbergi koodeks ja Helsingi deklaratsioon viitavad konkreetselt inimkatsetele, sealhulgas kliinilised uuringud ja vaktsiinid ning bioeetika ja inimõiguste ülddeklaratsioon räägib patsiendisuhete reguleerimisest.
Neid saab mõistlikult laiendada rahvatervise meetmetele, mis seavad piiranguid või muudavad inimeste käitumist, konkreetselt mis tahes süstimist, ravimeid või arstlikku läbivaatust nõudvate meetmete suhtes, mis hõlmavad vahetut suhtlust teenuseosutajaga.
Kui vaktsiine või ravimeid alles katsetatakse ja neid pole täielikult testitud, on aktuaalne ka eksperimendi küsimus. Seal on väga selge kavatsus rakendada SEPI, see on epideemiaks valmisoleku ja innovatsiooni koalitsioon, 100 päeva vaktsiiniprogrammi. Juba definitsiooni järgi ei ole võimalik selle aja jooksul vajalikke ohutus- ja efektiivsusuuringuid läbi viia.
Nagu me COVID-19 vaktsiinidest teame, on need ka mitu aastat peale esmakordset kasutuselevõttu eksperimentaalsed, need on endiselt lubatud vaid hädaolukorra puhul kasutamiseks.
Sunnitud läbivaatus või ravimid olukorras, kus nende saaja ei ole selgelt mõistnud teavet, mille alusel nendega nõustuda või tagasi lükata, on ebaeetiline.
Soovitustele allumise sund rikub inimõiguste ülddeklaratsioonis defineeritud põhilisi inimõigusi. Kuna see ei sobi kokku WHO enda definitsiooniga, mis käsitleb üksikisiku ning riigi suveräänsust, siis peavad WHO peadirektori toetajad avalikult selgitama, millist suveräänsuse definitsiooni nad silmas peavad?
Kavandatav pandeemialepe viib inimkonna uude ajastusse, mis on kummaliselt organiseeritud pandeemiate, pandeemiate ennetamise ja pandeemiatevahelise aja ümber.
Uus juhtimisstruktuur WHO organisatsiooni kontorite juhtimisel hakkab jälgima IHRi muudatusi ja nendega seotud algatusi. See tugineb uuele rahastamisnõudele, sealhulgas WHO võimele nõuda riikidelt täiendavat rahastamist ja materjale. Lisaks tarnevõrgustiku haldamine, et toetada tema tööd tervisehädaolukordades. See on artikli 12 alusel.
Pandeemia korral on WHO-le antud reaalajas juurdepääs vähemalt 20%-le, 10% annetusena ja 10% soodushindadele, tõhusate ja tõhusate pandeemiaga seotud toodete tootmiseks ning levitamiseks, lähtudes rahvatervise riskidest ja vajadustest.
Iga osaline, kellel on oma jurisdiktsioonis pandeemiaga seotud tooteid tootvad tootmisrajatised, võtab kõik vajalikud meetmed, et hõlbustada selliste pandeemiaga seotud toodete eksporti vastavalt WHO ja tootjate vahel kokku lepitud ajakavadele. Artikkel 20 nõuab, et teistele osapooltele tuleb taotluse korral osutada toetust ja abi, et hõlbustada leviku tõkestamist selle algallikas.
Kogu struktuuri rahastatakse uuest rahastamisallikast, mis on eraldiseisev WHO praegusest rahastamisest ja maksumaksjatele kehtivatest riiklikest kohustustest tulenevatest lisanõuetest.
Rahastamine hõlmab vabatahtlikku panust kõigilt asjaomastelt sektoritelt, mis saavad kasu rahvusvahelisest tööst pandeemiaks valmistumise ja reageerimise tugevdamiseks. Ja heategevusorganisatsioonide annetused, ma ei tea, kes need võiksid olla, artikkel 22B. Ju mõeldakse kedagi, kes teenis mRNA vaktsineerimisega palju raha
See on maksustamine ilma esinduseta. Praegu otsustavad riigid oma välisabi taseme riiklike prioriteetide alusel. Nad võivad olla juba kokku leppinud raha eraldamise sellistele organisatsioonidele nagu WHO ja täita olemasolevaid kohustusi ja lepinguid. Kavandatav leping on tähelepanuväärne mitte ainult selle poolest, et riigid peavad lepingu nõuete osana märkimisväärselt rohkem maksma, vaid osalema ka paralleelse rahastamisstruktuuri loomises, mis on eraldatud muudest tervishoiu prioriteetidest, mis on varasematele integreeritud tervishoiupoliitika ideedele vastupidine. Samuti annab see võimu välistele rühmadele, kes ei ole otseselt vastutavad täiendavate ressursside nõudmise või hankimise eest.
Edasise sekkumise käigus tavaliselt rahvusriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvas küsimuses nõutakse lepinguga, et riigid kehtestaksid artikli 15 alusel vaktsiinidega tekitatud vigastuste hüvitamise mehhanismid. WHO soovib seega, et riigid kehtestaks farmaatsiaettevõtetele tõhusa puutumatuse kahjude puhul, mida nende tooted riigi kodanikele põhjustavad.
Nagu võimulolijate jaoks üha tavalisem, nõustuvad ratifitseerivad riigid piirama avalikkuse õigust avaldada vastuseisu WHO meetmetele ja artikli 18 kohaselt selliste hädaolukordade kohta käivatele väidetele, et võidelda, tsitaat: “ja võidelda vale- või eksitava informatsiooni või desinformatsiooniga, sealhulgas rahvusvahelise koostöö korras”.
Nagu nägime COVID-19 ehk 2019. aasta reageeringu ajal, võib eksitava teabe määratlus sõltuda poliitilisest või ärilisest eesmärgist, hõlmates sealhulgas faktilist teavet vaktsiinide tõhususe ja ohutuse ning ortodoksse immunoloogia kohta, mis kahjustaks tervishoiukaupade müüki. Just seetõttu on demokraatlikud ühiskonnad pannud nii suurt rõhku sõnavabaduse kaitsmisele, isegi kui mõnikord on oht, et sõnumid võivad eksitavad olla. Sellele lepingule alla kirjutades nõustuvad valitsused sõnavabaduse põhimõtte oma kodanike jaoks tühistama, kui WHO selleks korralduse annab.
Kavandatava lepingu ja tervishoiu-eeskirjade muudatuste ulatus on laiem kui pandeemiad, laiendades oluliselt nende ulatust ja otsustusvolituste üleandmist, nagu nõuab WHO. Muud tervisele mõjuvad keskkonnaohud, nagu kliimamuutused, võib peadirektoraadi äranägemisel kuulutada hädaolukordadeks, “ühe tervise” laiaulatuslikes määratlustes, kui võetakse vastu ja jõustatakse lai ühtse tervisepoliitika määratlus.
Raske on leida teist rahvusvahelist vahendit, kus sellised volitused riiklike ressursside üle antakse välisele organisatsioonile. Veelgi keerulisem on ette kujutada, kuidas seda nähakse millegi muu kui suveräänsuse kaotamisena. Ainus õigustus näib olevat see, kui lepingu kavandile kirjutatakse alla pettuse teel. Meil pole kavatsust käsitleda seda kui mingit tähtsusetut paberit, mis kehtiks ainult võib-olla vähem võimsate riikide kohta kui Ühendkuningriik. Võib-olla on see koloniaalne tööriist ja ma olen pikalt rääkinud Aafrika valitud esindajatega ja tungivalt kutsunud neid üles veenma oma valitud esindajaid mittevalitud ja mittevastutava WHO võimuhaaramise katset tagasi lükkama. Seega on mõlemad tekstid õiguslikult siduvad, IHRil on juba selline staatus.
Muudatusettepanekute mõju riikide otsustusprotsessidele on seotud komplitseeritud riigiõiguslike küsimustega. Välja pakutud muudatuste tagasilükkamiseks on küll olemas toimiv mehhanism, kuid see toimib vaid juhul, kui suur hulk riike avaldab aktiivselt oma vastuseisu ja lükkab need tagasi.
Praeguse, 2023. aasta veebruaris avaldatud versiooni vastuvõtmine toob tõenäoliselt kaasa tuleviku, mida varjutavad püsivad riskid, mis tulenevad WHO lukustamiste nõuetest. Kavandatav pandeemialepe on selgelt ette nähtud olema õiguslikult siduv, sest WHO arutab seda küsimust ning seda toetavad Maailmapanga, G20 ja teiste suurorganisatsioonide esindajad.
IHR on juba rahvusvahelise õiguse mõistes käsitletav kui leping. Rida ametnikke, kes varem kirjeldasid kavandatavat dokumenti kui lepingut, rõhutavad nüüd, et kumbki instrument ei mõjuta suveräänsust. See tähendab, et Maailma Terviseassambleel osalevad riikide esindajad on suveräänsuse üleandmisega WHO-le nõus.
WHO seisukoht tõstatab küsimuse, kas selle juhtkond on tõesti pakutavast teadmatuses või püüab aktiivselt riike ja avalikkust eksitada, et suurendada lepete vastuvõtmise tõenäosust.
Viimane versioon, 30. oktoobrist 2023, nõuab 40 ratifitseerimist, et tulevane leping jõustuks peale Maailma Terviseassamblee istungil kahe kolmandiku poolthääle saavutamist. Seetõttu on selle projekti rööbastelt maha ajamiseks vaja paljude riikide vastuseisu, kuna seda toetavad võimsad valitsused ja institutsioonid. Finantsmehhanismid, sealhulgas Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank ning kahepoolsed abiprogrammid muudavad madalama sissetulekuga riikide vastuseisu tõenäoliselt äärmiselt keeruliseks. Seega ootab suur osa maailmast, et meie parlament astuks üles ja kaitseks demokraatiat kogu maailmas.
Seega ei tohiks nende kahe WHO instrumendi asjakohane küsimus olla mitte see, kas suveräänsus on ohus, vaid see, miks demokraatlikud riigid loovutavad suveräänsuse organisatsioonile, mis on märkimisväärselt rahastatud ja kohustatud alluma korporatsioonide ja ennast filantroopideks nimetava seltskonna diktaadile ning mida juhivad liikmesriigid, millest pooled ei ole isegi avatud ja läbipaistvad demokraatiad.
Miks me peaksime seda tegema? Kui on tõepoolest tõsi, et valitsused kaotavad suveräänsuse teadlikult, ilma oma rahvaste teadmata ja nõusolekuta ning valitsuste ja WHO valeväidete alusel, siis on tagajärjed äärmiselt tõsised. See tähendaks, et juhid töötavad otseselt oma rahva huvide vastu.
Enamikul riikidel on selliste küsimustega tegelemiseks konkreetsed põhiseadused, seega on tõesti oluline, et nende projektide kaitsjad kas selgitaks oma suveräänsuse ja demokraatliku protsessi definitsioone või taotleks avalikkuse selget informeeritud nõusolekut.
Teine küsimus, mis tuleb esitada: miks terviseametkonnad ja meedia kordavad WHO kinnitusi pandeemiavahendite healoomulisuse kohta? Nad ütlevad, et väited suveräänsuse vähenemisest on vale- või desinformatsioon, mida nad mujal nimetavad inimkonna peamiseks tapjaks. Samas on sellised väited mõnevõrra naeruväärsed ja näivad olevat mõeldud selleks, et minusuguseid teisitimõtlejaid halvustada.
WHO on selgelt süüdi just selles kuriteos, milles ta teisi süüdistab. Selle juhtkond ei suuda näidata, et see, mida nad pandeemiavahendite kohta väidavad, ei ole tahtlikult eksitav. WHO juhtkond peaks olema eetiliselt sunnitud oma ametikohtadelt tagasi astuma. Me peaksime nende rahastamise lõpetama.
WHO loetleb kolm peamist pandeemiat eelmisel sajandil. Gripipuhangud 50ndatel, 60ndatel ja COVID-19 pandeemia. Esimesed kaks: inimesi suri igal aastal vähem kui surrakse tuberkuloosi, samas kui COVID-19 põhjustatud surmajuhtumid ei jõudnud kunagi vähi või südame-veresoonkonna haiguste tasemeni ning on madala sissetulekuga riikides ebaolulised, võrreldes endeemiliste nakkushaigustega, sealhulgas tuberkuloos, malaaria ja HIV AIDS.
Pandeemiate perspektiivi silmas pidades ei ole WHO registreeritud ühtegi teist mittegripipuhangut, mis vastaks pandeemia määratlusele, nt. kiire levik üle riigipiiride lühikese aja jooksul. Kusjuures haigusetekitaja ei põhjusta tavaliselt olulist kahju, pole põhjustanud kokku suuremat suremust kui paar päeva tuberkuloosi, umbes 4000 inimest päevas sureb sellesse maailmas. Või paar päeva malaariat, mis kahjuks tapab iga päev 1500 alla 5-aastast last.
Nii et kui meie valitsus ja opositsiooniparteid ja nende toetajad rahvatervise kogukonnas leiavad, et sellise registreeritud kahju taseme alusel tuleks anda otsustusõigus üle riigivälistele institutsioonidele, siis on kõige õigem pidada avalikku debatti, kas see tõesti on piisav alus demokraatlike ideaalide hülgamiseks fašistlikuma ja autoritaarsema lähenemisviisi kasuks. Me räägime ju põhiliste inimõiguste piiramisest, mis on iga demokraatia toimimiseks hädavajalikud.”
Viited:
International Health Regulations Amendments Debate in Westminster Hall
https://www.youtube.com/watch?v=fYOujcQ-mn8