Euroopa majandus on kokku varisemas, traditsioonilised ettevõtted põgenevad välismaale, energiahinnad kerkivad lakke – ja mida Brüssel teeb? Eurokraadid müüvad meile uut seadust kui suurt „tööstuspäästepaketti“. Kuid niinimetatud „tööstuskiirendi seadus“ on räige pettus! Meie majanduse päästmise asemel surub Ursula von der Leyeni Euroopa Komisjon läbi karmi kliimaideoloogiat.
Saksamaa ja Euroopa deindustrialiseeruvad rekordkiirusel. USA ja Aasia naeravad juba meie ülikõrgete energiahindade üle. EL-i eliidi vastus? Seadus, mis tõlkes tähendab “tööstuse kiirendamise seadust”. See, mida Brüssel üritab müüa järgmise majandusimena, on tegelikult järgmine nael meie ettevõtete kirstu. Igaüks, kes eelnõu loeb, saab kohe aru: see on roheline tsentraliseeritud planeerimine, mis on maskeeritud majandusarenguks.
Brüsseli salakaval loogika: riigiabi ja toetused – see tähendab teie miljardid maksuraha! – voolavad tulevikus ainult siis, kui ettevõtted alluvad rohelistele diktaatidele. Need, kes ei vii oma tootmist üle „dekarboniseerimisele“ ja „netonullile“, ei saa midagi. See ei ole majanduse stimuleerimise programm; see on väljapressimine! See plaan on osa kurikuulsast „puhta tööstusleppest“ – järjekordne instrument Euroopa tööstuse ohverdamiseks kliimareligiooni altaril.
Kuna niinimetatud „kliimasõbralikud” tooted on avatud turul sageli liiga kallid ja keegi ei taha neid vabatahtlikult osta, kasutab EL aegunud sotsialistlikke taktikaid: riik loob kunstlikult nõudluse! Riigihanked seotakse rangelt roheliste nõuetega. Üks ELi ametnik tunnistas isegi Politico veebisaidile üsna häbenemata: tööstuskiirendi seadus „kiirendab dekarboniseerimist – see ongi kogu mõte.” Vaba turumajanduse täielik pankroti väljakuulutamine!
„Made in Europe” sildi all on eesmärk kaitsta end Hiina ja USA eest. Kuid ka siin kehtib roheline filter: kaitstud on ainult see, mis sobib vasakpoolse/rohelise maailmavaatega – elektriautod, tuuleturbiinid, vesinik. Tulevikus hakkavad riigihangetele kehtima absurdsed kvoodid: 25 protsenti terasest peab olema „kliimasõbralik” ja alumiiniumile on kehtestatud ka ranged CO2-eesmärgid. Kes ehitab meie sildu ja autosid, kui materjal muutub kättesaamatuks?
Selle seaduse päritolu on eriti paljastav: algselt kandis õigusakt nime „Tööstusliku dekarboniseerimise kiirendaja seadus“. Kuna inimesed ei suuda pärast aastaid kestnud paternalismi ja vaesumist enam kuulda terminit „roheline kokkulepe“, eemaldasid Brüsseli PR-strateegid pealkirjast lihtsalt ja salaja otsese kliimaviite. Nüüd eelistavad nad rääkida „konkurentsivõimest“ ja „puhtast tööstusest“. See on avalikkuse tahtlik petmine!
EL mängib tulega ja riskib otseste kaubandussõdadega oma rahvusvaheliste partneritega. Ja Brüsseli kasutatav võimendus on tohutu: see hõlmab riigihankeid, mille väärtus on üle kahe triljoni euro aastas! See on 15 protsenti kogu Euroopa majandustoodangust. Seda kujuteldamatut rikkust – mille on teeninud töökad inimesed – tahetakse nüüd rohelisele majandusele ülemineku võimendusena kuritarvitada.
Lõpuks võiks öelda: „Kõik jääb samaks, ainult hullemaks.“ Sest selle asemel, et hädapidurit tõmmata ja mandri rahvusvahelist konkurentsivõimet ümber seada, intensiivistatakse kliimamaniakaalset poliitikat veelgi. Kuid see ei peata majanduslangust, vaid ainult kiirendab seda.
Allikas: Report24 News