Eesti sotsiaalpoliitika on jõudnud punkti, kus kodaniku ja riigi vaheline ühiskondlik lepe on lõplikult ribadeks rebitud. Suurima kodumaise hooldekoduketi müük väliskapitalile ei ole pelgalt ühe sektori äritehing. See on sümptom palju sügavamast ja kohutavamast haigusest – süsteemsest reaalsusest, kus riik kasutab inimest kogu tema elukaare jooksul küüniliselt ära, pigistab temast viimsegi mahla välja ja viskab ta pensioniikka jõudes lihtsalt minema.
Tavalise Eesti inimese elutee meenutab aastakümnete pikkust sunnitööd riikliku lüpsimasina küljes. Pensioniiga tõstetakse järjekindlalt üha kaugemale tulevikku, nihutades väärika puhkeaja kättesaamatuks unistuseks ja sundides inimesi rügama sõna otseses mõttes kuni haua ääreni.
Ellujäämise nimel töötatakse end segaseks, sandiks ja vigaseks. Selle kurnava maratoni jooksul kägistab riik oma kodanikku üha uute, loovamate ja kõrgemate maksudega, võttes käibemaksu, tulumaksu ja aktsiisidega ära suurema osa raske vaevaga teenitust. Inimest koheldakse riigiaparaadi ülalpidamiseks ja eelarveaukude täitmiseks puhta kütusena.
Kõige suurem reetmine leiab aset siis, kui see elutöö on tehtud. Niipea kui tervis üles ütleb, inimene pensionile jääb ja tema panust tööturul enam vaja ei ole, muutub ta riigi silmis väärtusetuks tarbitud prügiks. Terve elu riigi ülesehitamisele andnud inimesest saab järsku ülearune koorem, kulurida sotsiaaleelarves, millest tahetakse võimalikult kiiresti, odavalt ja märkamatult vabaneda. Riik ise ei liiguta lillegi, et oma eakate eest reaalset inimlikku hoolt kanda.
Tänases Eestis on riikliku saamatuse tõttu jõutud punkti, kus inimene peab elupäevade lõpus olema pururikas, et endale üleüldse inimlikku ja väärikat vanaduspõlve lubada. Tavalisel pensionäril ja tema perel pole aga sageli hingehinnaga hooldekodu voodikoha rahagi kuskilt võtta.
Aastaid tagasi suure kella külge pandud hooldusreformi lubadus, et Eesti keskmine pension peab katma hooldekodukoha, on osutunud järjekordseks küüniliseks valeks. Põlvkond, kes nägi vaeva, taastas riigi ja kasvatas üles uued maksumaksjad, uskus seda lubadust.
Riigikontrolli ametlik kinnitus, et ilma riigi tohutu lisarahata on see eesmärk kättesaamatu, sai valitsuse poolt vastuseks vaid tuima õlgade laiutamise. Mugav vabandus – raha ei ole, majandus langeb ja julgeolek on kallis – on muutunud universaalseks kilbiks, mille taha peituda omaenda kodanike hülgamise eest.
Selle asemel, et võtta vastutus ja ehitada üles toimiv sotsiaalsüsteem, laseb riik kogu hooldussektoril rahulikult libiseda välismaiste kasumiküttide kätesse. Kui turgu hakkavad valitsema suured välismaised äriühingud, mille ainus loogika on kulusid kokku tõmmata, personalilt kokku hoida ja tulu riigist välja viia, lendavad hooldushinnad veelgi kättesaamatumasse kosmosesse. Riik vaatab seda pealt absoluutse ükskõiksusega, loovutades elutähtsa valdkonna võõrkapitalile ja lootes, et keegi teine teeb nende eest ära musta töö.
Erasektor ja võõras kapital ei asenda kunagi riiklikku vastutust ega rahvuslikku südametunnistust. Kui riik kehtestab reeglid, kus väärikas vanadus on luksuskaup, mida saavad endale lubada vaid ülirikkad, on see märk täielikust sotsiaalsest pankrotist. Eesti inimene on ära teeninud õiguse elada oma elu viimased aastad väärikalt, mitte hüljatuna süsteemi poolt, mille ülesehitamiseks ta andis oma tervise, aja ja elutöö.
Rainis Lipstok