Me elame naeruväärsel ja piinlikul ajal, kus grupp ohtlikke verejoojaid valmistub Eesti Vabariiki sõtta tõukama. Uurime järgnevalt, milline on ebaseaduslik sõja alustamine ja kuidas sõjakurjategijaid demokraatia viljastavates tingimustes hukatakse ning kas ja millistel tingimustel ning millise tõenäosusega õnnestub kurjategijatel hukkamisest pääseda.
Kuna sõtta üritatakse kiskuda meid kõiki, siis on teatavad tehnilised selgitused enam kui vajalikud. Alustame ebaseaduslikest sõja alustamise võimalustest ja soovitame neid kõiki lurjustele, keda tahaksime esimesel võimalusel näha tapalavale astumas:
1. Agressioonikuritegu – ÜRO põhikirja rikkuv relvastatud jõu kasutamine teise riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu. See on määratletud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi Kampala muudatustega (2010). Ei soovita, sõltumatute riikide nappuse tõttu võib sõjasõit seisma jääda.
2. Ähvardus- või jõukasutuskeelu rikkumine – ÜRO põhikirja artikkel 2(4) keelab riikidel teiste riikide jõuga ähvardamise või jõu kasutamise. Sobib hästi, põlvilisurumise ja tükeldamise ähvardused kõlavad mul veel siiani kõrvus ja Iraagis töö kaotanud pataljon on jõu kasutamiseks koolitatud, kogenud ja on sama hästi kui sõiduvalmis – ootab Ukraina territoriaalse terviklikkuse restauratsioon.
3. Ilma ÜRO Julgeolekunõukogu volituseta sõja alustamine – rahvusvaheliste konfliktide puhul on jõu kasutamine lubatud ainult ÜRO Julgeolekunõukogu loal või enesekaitseõiguse raames. Tuld, mis ÜRO siia puutub, meie Riigikogu on otsustanud, et NATO, euroliidu või muu õilsa misjonitegevuse raames ikka peab ja on õige magus.
4. Ilma enesekaitsevajaduseta sõja alustamine – ÜRO põhikirja artikkel 51 lubab relvastatud jõu kasutamist ainult enesekaitseks relvastatud rünnaku puhul. Eeee, ka nagu meie jaoks loodud, meid pole küll veel rünnatud, aga ajalugu tõestab, et keegi kunagi ikka kallale tuleb. Antagu sajaga minna.
5. Preventiivsed sõjad – sõjalised operatsioonid, mida põhjendatakse oletuslike tulevaste ohtudega, on üldjuhul ebaseaduslikud. Meil siin ka oletatakse, et vant tuleb kallale, nii siis, kui Ukrainas kaotab või siis, kui võidab, seda kinnitavad peaagu kõik, alates taanlastest ja lõpetades jõuluvanaga.
6. Rahu vastu suunatud kuriteod – Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut määratleb sõja planeerimist, ettevalmistamist, alustamist või pidamist kui kuritegu rahu vastu, kui see rikub rahvusvahelisi lepinguid. Parim variant üldse, meil on kokku lepitud, et rahu on Putini jutupunkt ja reetmine. Selle me võtame. Sõjapropaganda on meil sama populaarne kui laulupidu.
Teist ja kuuendat punkti me oleme juba rikkunud, muid punkte valmistume rikkuma ja nende rikkumine on meil valitseva globalistlik-satanistliku sõjahüsteeria valguses enesestmõistetav ja möödapääsmatu. Seega on meil sõjakuritegu ja on ka kurjategijad, kuidas neid hukata on lihtne küsimus?
Tuleb neil lasta sõda kaotada, siis kinni püüda ja kohtu alla anda. Hea eeskuju on Nürnbergi protsessid. Nürnbergi protsessidel pärast Teist maailmasõda määratleti agressioonisõda kui “rahvusvahelise õiguse järgi ülim rahvusvaheline kuritegu, mis erineb teistest sõjakuritegudest ainult selle poolest, et see sisaldab endas kogu kurjuse kokkuvõtet.”
Hästi öeldud, eriti see “kogu kurjuse kokkuvõtte” koht. Nürnbergi protsessil (peamisel rahvusvahelisel sõjakuritegude protsessil 1945-1946) mõisteti surma 12 natsionaalsotsialistide ninameest. Neist 10 hukati, 1 sooritas enesetapu enne hukkamist ja 1 mõisteti surma tagaselja.
Hukkamismeetod: surmamõistetud hukati võimalikult lõbusalt ja valutult, see tähendab poomise teel 16. oktoobril 1946 Nürnbergi vanglas. Hukkamised viidi läbi Ameerika sõjaväe poolt, kasutades standardset Ameerika sõjaväe poomisplatvormi. Hukkamised kestsid umbes 2 tundi – algasid keskööl ja lõppesid varahommikul.
Tuntumad hukatud natsionaalsotsialistidest kurjategijad olid:
Joachim von Ribbentrop – Saksamaa sotsist välisminister, kes meil välisminister oligi, nimi ei meenu, aga saab peaministrilt järgi uurida.
Hermann Göring – Reichsmarssal, Luftwaffe juht, paadunud sots ja Hitleri peamine abiline (sooritas enesetapu tsüaniidiga ööl enne hukkamist), paha asi on see, et meil on väga hale lennuvägi, ehk sobib mõni reilbooltiku ninamees või nordikairi boss, jään vastuse võlgu.
Wilhelm Keitel – Wehrmachti sotsimolust ülemjuhataja, ülemjuhataja on meil kindlasti olemas, ei näe probleemi.
Ernst Kaltenbrunner – SS-i julgeolekuteenistuse juht, veendunud sots ja väidetavalt vegan, julgeoleku asutuste juhte on meil isegi mitu, rääkigu omavahel asi selgeks või heitku vanatestamentliku kombe kohaselt liisku.
Sõjakurjategijaid on tore surma mõista, nende pääsemise protsent on väike, 8.3% õnnestub peitu pugeda ja 8,3% läheb korda ennast ära tappa, tubli 83% aga riputatakse üles ja pärast on maailm natuke parem koht liisingute ja laenude maksmiseks ning laste kohitsemiseks.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 06.05.2025