Üksteist aastat tagasi otsustasime Soome kolida. On olnud põnev kogeda, kuidas pealtnäha sarnane rahvas on tegelikult väga erinev. Soome televisioon on jätnud minu kujunemisse sügava jälje. Nõukogude Sotsialistlikus Eestis sündinule ja kasvanule oli Soome televisioon ainus aken, millest sai kapitalistliku vaba maailma õhku kopsudesse tõmmata.
Siia maabudes leidsin end lapsepõlves nähtud arhitektuuri, kultuuri ja inimsuhete struktuuri keskel — päriselt, elus. Esimesed neli aastat oli mul nii põnev, et uni läks hommikul kell viis iseenesest ära.
Jagan mõtteid, mis siis pähe tulid. Hea, kui vahest mõni mõte üldse pähe tuleb — muidu poleks ju nagu midagi mõeldagi.
Saime Tallinnas, Helsinki karaoke baaris, kokku tänaseks sõbraks saanud Jariga. Jari töötab tööjõurendis ja temalt oligi plaan tööd leida. Ta pakkus tööd sõbra lukufirmas turvatehnika paigaldajana. TPT-s tööstusettevõtete elektriseadmete eriala lõpetanuna oli see töö mulle üsna tuttav ja õpitud ala.
Ütlesin, et tulen vähemalt viieks aastaks ja kolin päriselt Soome — see tähendab, et jõuan ka esmaspäeval õigel ajal tööle. Leppisime mitmes asjas kokku, tegime mõned õlled ja laulsime „Dingo autiotalot“ ja „Levoton tuhkimot“ otsa.
Mõte, mis pähe tuli — küll hiljem, aga ütlen siinkohal ära: ma leppisin kõik asjad kokku soome keeles, mis ei ole mu emakeel, ja ma ei oska seda keelt eriti hästi. Kaugel sellest. Aga kõik, mis me kokku leppisime — nii ka läks!
Soomes üldse. Tööleping oli pool A4 lehte pikk. Kõik, mis seal kirjas, juhtuski. Eestis juhtus minuga tihti nii, et ma justkui ei saanud asjadest aru. Toon paar näidet, et mõistaksid, mida mõtlen. Kord leppisime sugulasega kokku, et teeme firma ja jagame hiljem osalused ära. Pool aastat hiljem selgus, et olin kõigest täiesti valesti aru saanud. Teinekord pakkusid firmaomanikud mulle motiveerimiseks väikest osalust firmas — ma ise ei tahtnudki, aga no las ta olla. Kirja ei pannud. Aasta hiljem, kui lahkusin, selgus, et mul ikkagi ei ole seda osalust.
Ühes müügifirmas kilkas osakonnajuhataja, et varsti tuleb boonuse päev ja teeme head müüki. Kui boonus kontole „prantsatas“, arvasin, et sõber on pubiõhtu võla, paari õlle raha, üle kandnud.
Ma arvan, et ma lihtsalt ei saa asjadest aru. Ega ometi mind üle ei lastud? Ei, ei…
Aga vat Soomes — võõras keeles saan ma asjadest aru! Palk on pigem suurem, kui ise arvestan. Saan aru, mida tuleb teha ja kui palju selle eest teenib. Võib-olla ikkagi ongi soome keel mu emakeel.
Kuna Hiltoni hotelli lukkude vahetus lükkus edasi, tegin muid töid. Jari pakkus, mina võtsin vastu. Lükkasin katustelt lund, kolisin, tegin ehituskoristust. Esimene töö oli Kalasadamas, ehitusel, kus tuli korrustelt lumesulavett koristada. Valge kiivriga pikk, turske ja tätoveeritud meister näitas korruse kätte ning veeimejaga asusin tööle.
Vahepeal olid kohvipausid ja lõuna. Tegid rahulikult. Keegi ei survestanud kiiremini liigutama. Vastupidi — kord tuli ohutuse eest vastutav meister mulle ütlema, et ma ei kõnniks nii kiiresti, muidu võin komistada või kellelegi otsa joosta. 25-kilost segukotti tõstes palus ta mul paarimehe appi võtta.
See hakkas kohe silma: mehed on rahulikud. Ei ärple ega matsotse. Sõbralikud, tasakaalukad.
Naised on muidugi teine teema — aga sellest hiljem, eraldi. See kogemus sadas mulle kaela alles üheksa aastat hiljem.
Küsisin kord oma ülemuselt, et mis teil viga on — teist ei saa üldse aru, kas asjad on halvasti! Kogu aeg naeratus näol, ei mingit sõimu ega ärritust.
Ta vastas, et neil tehaksegi koolitusi, et ülemused oskaks alluvatega nii käituda. Ma siis küsisin, et kuidas ma aru saan, kui asjad on halvasti? Hiljem õppisin nende kehakeelest siiski vihjeid lugema — aga sellest ka teises seerias.
Igatahes, tegin kõige lihtsamat tööd, mida pakuti, ja palgapäeval sain kahe nädala eest rohkem, kui Eestis kuuga teenisin. Vot nii.
Esimese kahe kuuga lõpetasin bensiinihindade jälgimise postide otsas ja pead pestes ei pannud enam nii tihti vett kinni.
Renee Riisenberg, EKRE Soome osakonna juhatuse liige