Kui olime Soome kolinud, oli tarvis dokumendid korda ajada. Maistraat, Migri, Vero, Kela – need olid sõnad, millega oma pead vaevasin. Üks asutus oli koos politseiga ühes majas ja seal pidin oma töölepingut näitama. Paluti, et ma kahe kuu pärast tooksin samasse kohta ka pangaväljavõtte, kust oleks näha, et ma tõesti sellest firmast palka saan.
Asutuste ja kohtade nimed olid rasked meelde jätta. Metroos pidin alati kahte lehte vaatama, kummale poole ma sõitma pean. Jätsin meelde nii: tööle sõites lähen “tugevama” nimega Ruoholahti poole ja koju tulles “pehmema” nimega Mellunmäe poole.
Hiljem ehitasin aastaid uue metroo turvaseadmeid Ruoholahtist kuni Kivenlahteni. Seal tunnelites tunnen iga nurgatagust. Aga need kohanimed… Just siin muutus mulle selgemaks mõte, et inimesel on kodumaal juured.
Kui inimene elab oma maal, siis lapsepõlvest peale on kohad seotud sündmuste ja emotsioonidega. Kus ma käisin emaga marjul? Mida rääkisime, mida tundsin, millised olid lõhnad, niiskus, külm… kuidas põdrakärbseid juustest nokkisime.
Kuidas ema mind Vaida aiandisse tööle kaasa võttis. Kuidas ma kord ära eksisin ja lumele emale kirjutasin, kuhu edasi läksin. Kuidas saab ühest kohast teise? Kuidas ma sõitsin Tallinnast Pärnu vanaema juurde külla. Iga kord vaatasin bussiaknast välja ja kogu teekond jäi meelde. Iga puu ja maja. Ikaruse mootori hääl ja nahkistmete lõhn.
Kohad, kus isaga käisin. Mida rääkisime? Vedasin isaga kord Pärnust Tallinna veoautoga betoonposte. Need olid nii rasked ja üle kasti serva välja ulatuvad, et rehvid kuumenesid ja lõhkesid. Vast kolm varuratast vahetasime, enne kui koju jõudsime. Õnneks hakkas vihma sadama ja rehvid ei kuumenenud enam nii palju. Sõitsime aeglaselt. See maantee ja sooja rehvi lõhn on mul tänaseni meeles. Väsimus. Rõõm, kui vihm tuli ja lõpuks koju jõudsime.
See kohtade ja emotsioonide salvestus jätkub vanemaks saades. Pärnu Rohelise tänava diskod. Esimene tüdruku koju saatmine Raekülla. Mida tundsin, mis muusikat lasti… Need lood, kohad ja tunded salvestuvad inimese sisse. Mitte ainult ajju, vaid igasse rakku.
Ja hiljem, kui oled kuskil kohas, meenub sellele või teisele paigale vastav emotsioon. Ja vastupidi – kuuled mingit laulu või tunned mingit tunnet, ning kohad tulevad meelde.
Soomes ei ole ükski koht minu lapsepõlvemälestustega seotud. Jah, on uued mälestused, aga lapse- ja nooruspõlve omi ma siia enam juurde põimida ei saa. Sõidan navigaatoriga ühest kohast teise ja need kohad ei tekita minus seda tunnet, mis tekib Eestis ringi sõites.
Eestis tuleb eluvaim sisse. Iga koht, hetk, emotsioon ja muusika on omavahel seotud ja hakkab sees justkui helisema. Seal, kus on juured – seal tärkab inimene ellu. Mujal jääb elust mingi osa puudu. Hingad justkui poole kopsuga. Seepärast meeldib mulle ütlus: “Iga roju oma koju.” Võtame Eesti võimuvarastelt tagasi ja teeme elu korda, et inimesed ei peaks lahkuma.
Renee Riisenberg, EKRE Soome osakonna juhatuse liige