Soome kolides märkasin paljude teistmoodi asjade seas ka seda, et Soomes on see ”lugu”, mille järgi elatakse, teistsugune. Meedia, kultuuri, ajaloo ja inimeste poolt loodud ”kuppel” ja elu selle all on teistsugune kui Eestis. Siin muinasjutus ei ole Venemaa automaatselt halb ja USA hea. Ei koogutata kuhugi suunda ja ei näidata rusikat kuhugi suunda. Aetakse oma asja ja nii, kuidas meeldib. Inglise keelt räägitaksegi veidi puiselt ja Peugeot hääldataksegi Peugeot. Austus enda ja teiste suhtes hakkab silma. Ei ülbitseta, aga ei koogutata ka. Siuke rahulik vaib võtab siin sind enda kaissu.
Märkimisväärne on, et Soomes on kolmel korral kohtunud USA ja Vene riigipead. 1990 – George H. W. Bush ja Mihhail Gorbatšov, 1997 – Bill Clinton ja Boriss Jeltsin, 2018 – Donald Trump ja Vladimir Putin. See näitab minule seda, et kikivarvul seismata saab olla võrdväärne suurematega.
See, kuidas inimesed mõtlevad ja kuidas asjadesse suhtuvad igapäevaelus, kajastub ka reaalpoliitikas. Justkui inimeste tahe satub poliitikasse ja sealt ka meediasse. Riik justkui toimib ühtse organismina. Esiteks inimeste suhtumine ja hoiakud ja sealt edasi poliitika ja riigi käitumine. Need asjad toimivad ühtsena. Seda oli huvitav tajuda.
Selle nähtuse põhjuste üle mõtiskledes pakun, et see on tingitud sellest, et Soomes on toimiv demokraatia.
Igaks juhuks mainin, et minu pakkumised ei ole teaduslikud ega politoloogilised tõsiasjad. Ma nimelt olen elektrik, eksole. Räägin, mida tunnen ja nagu vanarahvas ütleb, võib tunne olla petlik.
Saan asjast nii aru. Selleks, et oleks lihtsam riiki juhtida, valivad inimesed Riigikokku, Soomes Parlamenti, oma esindajad. Keeruline oleks 5 miljonikesi või Eestis 1,4 miljonikesi riigi juhtimist arutama koguneda. Sellest tuleks suur segadus. Selleks rahva valitud esindajad, kes valitakse inimeste poolt. Parteid räägivad, kuidas nad riiki juhiksid ja inimesed valivad AUSATEL valimistel need parteid välja, kes nende soove esindavad. Kuna inimesi on palju, nagu ka nägemusi, siis satuvad riigi tüüri juurde erinevad erakonnad erinevate nägemustega. Moodustavad valitsuse ja hakatakse juhtima rahva tahte kohaselt. Nüüd oluline. Kui rahvas saab aru, et me elame ühes riigis ja et kõigil oleks siin hea elada, on tarvis kõigiga arvestada. Ehk parteid hakkavad riiki juhtima nii, et kõik oleks rahul. Parteid teevad kokkuleppeid omavahel. Need mõtted, mis saavad suurema toetuse, teostatakse suuremalt ja väiksema toetusega ideed teostatakse väiksemalt. Laua taga ollakse ju ka teineteisega arvestavad. Kõik osalised saavad sellest aru. Ma ei saa väikse pundina nõuda oma tahet suurelt teostatavat. Soomes valimistel on erakondade valimistulemuse erinevus väike. Ei võida keegi poolega. Toome näite eelmistest valimistest.
Eestis kolm esimest erakonda.
Reformierakond 31,2% ja 37 kohta.
EKRE 16,1% ja 17 kohta.
Keskerakond 15,3% ja 16 kohta.
Soomes kolm esimest erakonda.
Kokoomus 20,8% ja 48 kohta
Perussuomalaiset 20,1% ja 46 kohta
SDP 19,9% ja 43 kohta
Vahe meil esimese ja teise vahel 20 kohta ja Soomes 2. Esikolmiku toetuse erinevus mahub 1% sisse. Meil 16 % sisse.
Eesti valimistulemused enne e-valimiste kasutust 2003. aastal.
Keskerakond 25,4% ja 28 kohta.
Res Publica 24,6% ja 28 kohta.
Reformierakond 17,7% ja 19 kohta.
Näed siis. Keegi ei pannud poolega teisele ära. Esimese ja teise koha vahet polegi.
Juba valimisüsteem Eestis annab võimaluse, et esimene saab hakata teistest üle rullima. Soomes peavad kõik kõigiga arvestama. Ja tulles tagasi üldise teineteisega arvestamise juurde, siis seda tahetaksegi teha. Et kõik oleks rahul.
Meie võltsitavad e-valimised aga jätavad tehniliselt sügava kahtluse, kas valimistulemuski on aus? Aga selle juurde lõpus veel korra.
Käitumiskultuur. Vaielge vastu, aga meil eestlastele meeldib teisele ära panna. Unistus on saada positsioonile, kus saad teistele võimu positsioonilt ära teha ja siis on hea muhe olla.
Ei ole seal Riigikogus ühtse hüve ja heaolu taotlemist teistega arvestades. Võitja võtab kõik. Opositsiooni suu pannakse täiesti kinni.
Nagu Reformierakond laseb teistele krae vahele, nii ka nende valijad suhtuvad teiste erakondade valijatesse. Tegelikult käitumiskultuur hakkab ühiskonnast, inimeste tasemest. Seepärast öeldakse, et rahvas väärib oma juhte. Kui rahvas ei pea lugu teineteisest, siis see juhtub ka Riigikogus.
Miks meil on selline poliitkultuur? Võitja võtab kõik?
Pakun, et see on Nõukogude Liidu jäänuk. Valimistel osales vaid Kommunistlik Partei, kes oli režiimi osa ja toore jõu ja võimuga valitses rahvast. Vahet polnud, mida inimesed soovisid. Diktatuur kehtestas oma võimu niikuinii. Tänased poliitikud paljuski ja käitumine tuli sealt. Tuleb saada võim ja kehtestada see. Mis iganes rahvas soovib.
Miks Soome ühiskond käitub lugupidavalt ja arvestavalt kõigisse kaasmaalastesse? Miks on lugupidav suhtumine teise inimesesse?
Pakun kaks varianti. Soomes on olnud alati kiriku mõju. Eestis pandi Nõukogude režiimi poolt kirikud sisuliselt kinni. Koolidest kaotati usuõpetus. Ligimesearmastus on õpitav.
Teiseks oli Soomes kodusõda. 1918. aastal, peale tsaari kukutamist, kui hakati Soomet kujundama, tekkis verine vastasseis valgete ja punaste vahel. Hukkus 36 000 inimest. 27 000 punaste poolel ja 9000 valgete.
Kurb lugu, millest soomlased ei taha väga rääkida.
Kas täna Soomes ollakse erinevate nägemuste suhtes arvestavamad, kuna on kogetud, kuhu eriarvamuste klaarimine võib viia? Kas see on jätnud jälje poliitilise kultuuri arengusse?
Igatahes Soomes jõuab täna iga inimese tahe läbi ausa demokraatliku protsessi ja inimeste teineteisega arvestamise riigi korraldusse. Iga inimene tunneb, et nad liiguvad riigina sinna, kuhu rahvas soovib.
Siin on oluline, et inimene, kes on kaasatud, on motiveeritum elama ja tegema tööd. Omast kogemusest tean, et kui keegi tuju ära rikub, siis võib tööpäev mööduda nii, et mitte midagi ei saa tehtud. Kui aga kõik on hästi, palk hea, inimesed arvestavad ja viisakad, on tööviljakus kordades parem. Kui 5 miljonit inimest teeb motiveeritult tööd, on ka tulemus palju parem. Allasurutud ja nöögitud rahvas ei suuda nii tõhusalt luua ei endale ega oma lastele väärtuslikku riiki ja elu.
Soome suured maksud? Jah, siin on astmeline tulumaks ja automaks ja mis maksud veel. Aga enne neid makse on loodud võimalus, kus kõik saavad palgast elatud ja kui tabab mingi raskus haiguse või töövõimetuse pärast, ka siis saad elatud. Olen mõelnud, et maksud võivad olla ka 90%, kui ülejäänuga saab elatud ja sa tead, et su maksudega on olulised asjad hoitud ja mina saan selles valimiste kaudu kaasa rääkida.
Jõuamegi demokraatia südamesse. Ausad valimised annavad inimesele võimaluse otsustada oma riigi ja selle kaudu oma elu käekäigu üle. Ausad valimised annavad võimaluse valida kõige targemad ja ausamad riiki juhtima. Ausad valimised annavad selle, et sai ise otsustada, mis makse me kogume ja kuidas seda raha kasutatakse.
Jah, Soomes virisevad ka inimesed. Ja see on loomulik. Alati tuleb püüelda parema poole.
Aga ma näen siin, et inimesed on uhked oma riigi ja selle korralduse üle. Ettevõtjad ja suurepalgalised maksavadki suuremat maksu ja on uhked selle üle. Maksude maksmine on auasi, sest selle raha eest tehakse teid, hoitakse nõrgemaid, luuakse Soome konkurentsivõimet.
Võltsitavad e-valimised seda olukorda ei loo. 42% inimesi ei usalda neid valimisi.
Tehniliselt on tõestatud, et valimisi saab võltsida ja tehniliselt ei ole tõestatud, et seda ei tehtud. Need inimesed ei tohiks riiki juhtida. Nad ei ole parimad, et riiki juhtida. On suur tõenäosus, et need, kes ei olegi valitud, hoopis skeemitavad maksuraha omadele ja projektidesse, mida rahvas ei taha? Kui 35 aastat iseseisvust ei ole viinud riiki tulemuseni, mis oleks kõiki rahuldav?
Rahulolematus pärsib tööviljakust ja see kahjustab Eesti konkurentsivõimet.
Soome proovis kolmes omavalitsuses masinatega hääletust. See katse ebaõnnestus ja valimised neis omavalitsustes tehti paberil uuesti.
2016–2017 tehti Soomes põhjalik teostatavus- ja riskianalüüs internetihääletuse kohta. Töörühm tuli järeldusele, et tehniliselt oleks süsteem võimalik, kuid tehnoloogia ei taga kõikide nõuete täitmist. Eriti probleemseks peeti valimise kontrollitavust ja hääletamise salajasuse ühitamist. Ei ole võimalik kontrollida ka seda, kes arvuti taga on hääletamas. Justiitsministeerium tõi välja suurima ohuna avalikkuse usalduse kaotuse. Paberhääletusel saab kahtluse korral sedelid üle lugeda. Internetihääletuse puhul ei ole see võimalik.
Mis oleks, kui hakkame teineteisega arvestama? Teeme Eesti elu selliseks, et kõigil oleks hea?
Oleks ju teineteisega arvestav, kui me teeme järgmised valimised nii, nagu põhiseadus ette näeb. Paberil ja ühel päeval.
Kas teie, kes tõesti usute, et me olemegi nii hea digiriik, et tegimegi ausad, kontrollitavad e-hääletused, mida keegi teine ei kasuta? Kas me võiksime kokku leppida selles, et teeme järgmised paberil?
Väga palju tüli ja meelehärmi jääks ära. Ja hoidku selle eest, et läheksime lõpuks karvupidi kokku.
Renee Riisenberg, EKRE Soome