03.11.2021
Kiirabi. Pilt on illustratiivne.
Hiljuti andis peaminister teada, et vaktsineerimata inimesed tuleb saata ravijärjekorras tahapoole ning ka teatud ravikulud tuleks neilt välja nõuda, sest nad on oma omal süül sattunud haiglasse. Haiglad on viimasel ajal aina enam plaanilist ravi piiranud, sest ei suudeta toime tulla koroonapatsientide pealetungiga.
Need asjaolud ilmestavad tervishoiusüsteemi probleeme, mida me oleme näinud juba pikka aega enne koroonakriisi. Need on pikad ravijärjekorrad, millega oleme OECD riikidest pikkuselt teisel kohal ning suured kulud. Haigekassa eelarve on sellel aastal 1,73 miljardit eurot.
Isiklikult ma oleks sellega nõus, et riik mulle enam arstiabi ei osuta, tingimusel, et ma ei maksa enam ka sotsiaalmaksu seda osa, mis kulub arstiabile. Sellisel juhul saaksin ma selle eest osta endale sobiva kindlustuse ja meditsiiniteenuseid erasektorist ning ma ennustan, et sellise võimaluse loomisel läheks enamik inimesi sama teed.
OECD andmed näitavad, et tervishoiusüsteemi kogukulutused on seda suuremad, mida suuremad on valitsuse kulutused tervishoiu peale ja see seos on väga tugev.
Riiklikud kulutused on lääneriikides peale teist maailmasõda suurenenud pidevalt, kuid väljundid, mida võiks kasutada tervishoiusüsteemi hindamiseks, ei ole kasvanud sugugi samas rütmis. Mõnele võib tulla üllatusena USA suur riigi osakaal kulutustes, kuid see on põhjusel, et tervishoiu kulud on maksuvabad, kui need maksab tööandja, lisaks on USAs otseselt riiklikult rahastatavad tervishoiuprogrammid nagu Medicare ja Medicaid.
Järgnevad kaks joonist näitavad võimalikke tervishoiusüsteemi väljundeid. Kahjuks ei ole olemas ideaalset tulemusindikaatorit, millega saaks tervishoiusüsteemi tööd hinnata, kuid võib eeldada, et efektiivse süsteemi puhul oleksid vähisurmad väiksed, näiteks kasutusele on võetud uued ravimid ning rahvas on teadlikult vähendanud oma riskikäitumisi, nagu näiteks suitsetamist. Teine valitud indikaator on meeste oodatav eluiga 65-aastaselt.
Mõlemad näitavad väga nõrka korrelatsiooni valitsuse kulude osakaalu ning tulemusindikaatorite vahel. Meeste oodatava eluea osas on näha teatavat kasvavat trendi valitsuse kulutustega, kuid üsna piiratud ulatuses. Vähisurmade osas pole praktiliselt üldse seost.
OECD andmed ei ole ainukesed, mis selliseid trende näitavad. Max Gammon, kes oli inglise arst, uuris Briti tervishoiusüsteemi riigistamist peale teist maailmasõda ning leidis, et kõikide bürokraatlike süsteemide puhul kehtib seaduspärasus, et mida enam suurenevad süsteemi sisendid nagu näiteks eelarve, seda enam langevad väljundid nagu näiteks voodikohad. Sarnaselt USAs, kus perioodil 1946 kuni 1996 voodikohtade arv 1000 inimese kohta langes rohkem kui 60% ja kasutusel olevate voodite osakaal langes 20%, samal ajal haigla personali arv kasutusel oleva voodikoha kohta kasvas 9 korda ning kulu patsiendi-päeva kohta kasvas 40 korda.
Järgmine indikaator, millega võiks iseloomustada tervishoiusüsteemi kvaliteeti on inimeste osakaal, kes on olnud ravijärjekorras kauem, kui ühe kuu. OECD andmed näitavad, et ka selle indikaatori seos riiklike kulutuste osakaaluga tervishoiule on väga väike.
Lisaks pikkadele ooteaegadele iseloomustab praktiliselt sotsiaalset süsteemi, mis on Eestis, riigi võime hoida meditsiinitöötajate palkasid kunstlikult all, mille tõttu paigutubki Eesti allapoole keskmist kulutuste poolest, see aga pole õiglane ja kõik teavad, et paljud arstid lähevad tööle Soome või töötavad seal osalise koormusega.
Eelnevast nähtub, et pole põhjust pidada üleval riiklikult rahastatud sotsiaalset tervishoiusüsteemi, sest mingit kasu sellest ei ole võrreldes süsteemidega, kus riikliku sekkumise osakaal on väiksem. See tähendab, et taastatakse inimeste individuaalne vastutus tervishoiuteenuste tarbimisel, sest keegi ei käi kellegi teise rahaga hoolsamalt ringi, kui enda omaga. Ilmselt oleks suurema erameditsiini oludes ka ammu loodud vastav võimekus koroonakriisiga toimetulekuks uute voodikohtade loomise ning personali palkamise näol, sest neil oleks majanduslikult kasulik neid inimesi ravida. Riik pole suutnud kahe aastaga tõsta voodikohtade arvu Eesti haiglates.
Meditsiini erastamist tuleks teha üleminekuperioodiga, kus lubatakse inimestel sotsiaalmaksust tervishoiule kuluv osa saada rahalise väljamaksena tagasi. Need inimesed peaksid ka haigekassa teenuste eest edaspidi ise maksma, kuid neil oleks võimalus minna erakliinikusse või osta eratervisekindlustus.
Singapuris, millel on üks väiksemaid riiklikke tervishoiu kulutusi, on kõrgemaid oodatavaid eluigasid ning paljud muud näitajad ühed parimad maailmas, kuigi seal on inimestel kohustus panna osa rahast kõrvale meditsiinikontole, mida võib kasutada ainult meditsiiniteenuste ostmiseks. Ka see oleks üks variant Eesti tervishoiusüsteemi reformi puhul.
Matti Silla
Kasutatud andmed:
OECD (2021), Health spending (indicator). doi: 10.1787/8643de7e-en (Accessed on 01 November 2021)
OECD (2021), Deaths from cancer (indicator). doi: 10.1787/8ea65c4b-en (Accessed on 01 November 2021)
OECD (2021), Life expectancy at 65 (indicator). doi: 10.1787/0e9a3f00-en (Accessed on 01 November 2021)
OECD (2020), Waiting Times for Health Services: Next in Line, OECD Health Policy Studies, OECD Publishing, Paris, https://doi.org/10.1787/242e3c8c-en.
Indikaatorite kasutamisel on kasutatud riikide kõige uuemaid andmeid aastatest 2017-2020. Ooteaegade puhul pärinevad andmed 2016ndast aastast.