12.04.2023
Vene Postimehes ilmus publitsisti Eva Punši lugu „Kuidas ma armusin EKRE-sse ja lõpetasin Eesti pärast muretsemise“.
Autor arvab, et „konservatiivid ei saavuta Eestis mitte kunagi enamust, kuid samas on EKRE-l, mis vahel üllatab oma originaalsustega, oma täiesti arusaadav missioon.“
Eva Punš kirjutab: „Minu esimene tutvus EKRE poliitikaga toimus tänu erakonna infokirjale, mis oli pandud minu postkasti Sillamäel 2015. aastal. See oli põhimõtteliselt esimene kiri eesti keeles, mille ma sain (Sillamäe jaoks on eestikeelne informatsioon tõesti haruldus), seepärast lugesin seda suure uudishimuga. Traditsioonilised väärtused. Kristlikud väärtused. Immigrantide voo vähendamine. Ärasõitnud eestlaste tagasipöördumine. Sündivuse ergutamine. Abortide hukkamõist. Perekonna tähtsus, perekonna defineerimine eranditult mehe ja naise liiduna. Poliitika tsentraliseerimine, kaitse EL-i föderaliseerumise eest.“
Autor arutleb põhjalikult Eesti ühiskonna, traditsioonide, keeleõppe ja teiste aspektide üle. Mõningaid EKRE-t puudutavad tsitaadid:
„Eestikeelse koolihariduse osas olen EKRE-ga täiesti nõus. Sest eestikeelne haridus ei välista, vaid hoopis tervitab ka teisi keeli: inglise keel kui vaikimisi esimene võõrkeel, kuid edasi – kõikjal – soome, rootsi, saksa, prantsuse, vene.“
„Ma ei jaga mõnede oma sõprade muret seoses sellega, et EKRE kunagi saavutab enamuse, paneb maksma oma „uue vana korra“ ja nii edasi. Üks mu sõber, muide, pages Eestist paanikas pärast 2019. aasta valimisi. EKRE sai tollastel Riigikogu valimistel 17,8%. Aga ongi hea! Tollal keskerakondlaste poolt saadud protsendid panid mind palju rohkem muretsema. Aga traditsiooniline, isegi konservatiivne, mis saab kuni 20% toetust – see on ju norm. Kui ma õppisin filmiinstituudis, meil oli ka tajumuse kursus. Asjad on nii, et edu pealtvaatajate hulgas on garanteeritud filmile, milles 20% on millegi ammu teatud ja tuttava kordamine, ja 80% on juba uus, novaatorlik, tundmatu. Selline proportsioon on edukas ka poliitikas.“
„See on ju kaunis, et eesti valijaskonna kaalukas osa peab kõige tähtsamaks traditsioonide säilimist. Sest isegi novaatorid ei ole valmis traditsioonidest lahtiütlemiseks. Traditsioonide ja juurte teadmine annab meile jõudu, et pürgida kõrgustesse. Kuid konservatiivide enamust Eestis ei tule eal, kuna see on tõeliselt kaasaegne riik, mis liigub edasi, elades tulevikule.“
Eva Punš lõpetab oma arvamusloo sõnadega: „Aga EKRE-t ma ei karda ja armastan õrnalt. Meeste traditsioon kanda kübaraid – see on väga ilus.“
See on muidugi väga liigutav ja lootustandev, et ausad ja põhimõttekindlad rahvuskonservatiivid pälvivad haritud noorte daamide usaldust, mõistmist ja sümpaatiat. Kübarat väärikalt kanda suudavad vaid ausad aatelised inimesed, Seederile ja Hussarile sobivad rohkem „sonid hallid“.
Ivan Makarov