12.11.2019
Tallinn on muutumas multikultuurseks maailmalinnaks, kus eesti keelega enam hakkama ei saa.
Ühel päeval trammiga töölt koju sõites avastasin ennast üsnagi sürrealistlikust olukorrast.
Kui tramm Kosmose ja Vineeri tänavate vahel ristmikul kinni pidas, kostus selles ainult võõrkeelne jutt – üks ema vaidles jonnaka lapsega vene keeles, kaks noormeest rääkisid itaalia keeles ja ülejäänud, 3-4 paari või seltskonda inglise keeles. Kusjuures inglise keele rääkijatest polnud keegi neeger või araablane (kes omavahel räägivad samuti oma keeles), kõik olid eurooplased.
Mul pole midagi inglise keele ja eurooplaste vastu, pigem vastupidi – parem nemad, kui Kolmas maailm. Ainult et eestlasena tabasin ennast ühistranspordis olukorrast, kus mitte keegi ei rääkinud eesti keeles. Kindlasti oli eestlasi trammis küll, aga nad vaikisid, võõrad aga vestlesid võõrastes keeltes.
Sürr oligi see, et mina, eestlane oma kodumaal, olin ühtäkki kui eestlane võõral maal, sest sama hästi võinuks see olla kuskil Lääne-Euroopas (seal olnuks värvilisi ilmselt kõvasti rohkem). Mul tekkis tõrjutu tunne, et kui mul tervis nüüd järsku jupsima hakkaks, kas ma siin saaksin õhu ahmimise vahel kellelegi emakeeles selgitada, mis mul viga? Mitte ei peaks meenutama, kas süda ikka oli “heart”…
Enamikule eestlastest selline asi muret ei teeks ja ilmselt paljud peavad minu sellist arvamust ülepingutatuks. Aga eks tänased eestlased olegi sellised lontud, kes lasevad endist üle sõita ja teevad veel näo, et nad on tolerantsed.
Meie, eestlased, ei reeda globalismimoolokit teenides mitte kedagi peale iseenda. Kuuldes tänaval üha rohkem inglise keelt (või teisi võõrkeeli), mõtleme: “Ahaa, investeeringud!” või “Oo, vajalik spetsialist!” või “Tubli, teenib meile pensioniraha!” Varsti aga kuuleme eesti keelt vaid koju tulles. Kui sealgi, sest multikultimaailm on paljudel juba koduski ja see leitakse normaalne olevat…
Hea on sõita Viljandisse või Võrru, kus kogu avalikus ruumis heliseb eesti keel. Eestil on veel oma nägu, aga varsti pole vahet, kas oleme Hollandis, mõnel Saksa liidumaal või Maarjamaal…
Jüri Kukk, toimetaja