24.10.2024
Uue eelnõuga peab tööandja mõistatama, millega on tegu ja looma talle tingimused selline olla.
Eile oli riigikogus arutusel Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu, mis tekitab konservatiivides hulk küsimusi muu hulgas näiteks sotsiaalsete soode teemal.
Kert Kingo: „Siiani seletatakse meile, et selle konventsiooni vastuvõtmine on lihtsalt formaalne protsess, ja rõhutatakse, et sellega seoses mingeid seadusemuudatusi Eesti seadustes tulemas ei ole ning et meie seadustes on kõik selles konventsioonis nõutu juba olemas.
Vaatame siis täpsemalt. Konventsiooni tekstist võib lugeda järgnevat: liikmed võtavad riigisisese õiguse ja asjaolude kohaselt ning tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega konsulteerides vastu kaasava, lõimitud ja sooaspekti arvestava lähenemisviisi töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja kõrvaldamiseks.
Ja „juhuslikult“ on sotsiaalministeeriumi initsiatiivil valminud soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu. See eelnõu pole veel Riigikogusse jõudnud, aga see on eelnõude infosüsteemis leitav ja juba selle aasta maikuus on ka kooskõlastusringil ära käinud. Eelnõus täpsustatakse nii-öelda õigusselguse huvides põhiseaduses kaitstud tunnuste loetelu ja lisatakse sellesse muu hulgas tunnused nagu sooline identiteet, sooline eneseväljendus ja sootunnused, etniline kuuluvus ja seksuaalne sättumus. Eelnõu eesmärkide saavutamiseks sätestatakse seaduses tööandjatele ehk siis ka ettevõtjatele muu hulgas soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendamise kohustus.
Näiteks on eelnõus punkt nimetusega “Tööandja mitmekesisuse, soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendajana”, kus on kirjas, et selle kohustuse täitmiseks peab tööandja – tähelepanu, ettevõtjad! – soolist võrdsust ja võrdseid võimalusi aktiivselt, süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Töötajate soolisel identiteedil, soolisel eneseväljendusel seksuaalsel sättumusel, sootunnustel ja etnilisel kuuluvusel põhineva mitmekesisuse väärtustamiseks peab tööandja looma töötajate erinevusi ja nende vajadusi arvestava, turvalise, toetava ja kaasava töökeskkonna ning tingimused kõigi töötajate panuse tunnustamiseks ja potentsiaali rakendamiseks, võtma eri töö‑ ja ametikohtadele võimalikult võrdsel määral naisi ja mehi ning tagama neile soost ja vanusest sõltumata tööalaseks arenguks võrdsed võimalused, kujundama töötingimused sobivaks eri soost töötajatele – küsimus tekib muidugi, et kui on sooline eneseväljendus ja sooline identiteet, et kuidas seda siis praktikas oleks võimalik teha –, tagama andmete olemasolu, mis võimaldab asjaomastel institutsioonidel saada vähemalt kahe viimase kalendriaasta kohta soo lõikes statistiline ülevaade organisatsioonis töötavate naiste ja meeste võrdsuse ja võrdsete võimaluste olukorrast, eelkõige seoses värbamise, tööalase edenemise, juhtimis‑ ja otsustustasandil esindatuse ning kaitsega ahistamise ja seksuaalse ahistamise eest.
Andma regulaarselt, kuid mitte harvem kui kord kahe aasta jooksul töötajatele ja nende esindajatele ülevaate töötajate soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste olukorrast organisatsioonis ning mitmekesisuse, soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendamiseks kasutusele võetud meetmetest. Eelnõu kohaselt loetakse tööandja tegevust diskrimineerivaks, kui ta jätab töötaja näiteks soolise identiteedi, soolise eneseväljenduse, sootunnuse, etnilise kuuluvuse või seksuaalse sättumuse tõttu ebasoodsamasse olukorda ja kehtestades värbamisel valikukriteeriumid või töölevõtu tingimused või kavandab värbamisprotsessi või juhib tööd, jaotab tööülesandeid või kehtestab töötingimused.
Viimane tähendab põhimõtteliselt seda, et etnilise kuuluvuse alusel diskrimineerimine on see, et näiteks araablaselt, hindult või somaallaselt ei või nõuda eesti keele oskust, sest see on diskrimineerimine etnilise kuuluvuse alusel.
Need olid ainult mõned näited plaanitavast eelnõust, aga nendest piisab, et aru saada: vastupidiselt meile väidetule on valitsusel kavatsus seadusi muuta ja hakata riiklikul tasemel reguleerima ettevõtjate personali puudutavaid otsuseid ning ühtlasi kehtestada neile sellega seoses täiendavaid kohustusi. Ja selleks ongi vaja seda nii-öelda formaalsust, konventsiooni vastuvõtmist, et pärast saaks öelda, me peame seadust muutma, sest konventsioon kohustab. Mäletate, oli jutuks, konventsiooniga võtame selle kohustuse endale kümneks aastaks ja sellest kohustusest ei saa loobuda enne kümne aasta möödumist.“
Anti Poolamets: „Täna on jällegi üks mõtlemise päev. Öeldakse, et poliitikas loeb inimestele erakordselt palju just väärtuse teema. Me võime arutada maksude üle, võime vaielda, võime kokku leppida, kas maksude määr on pisut kõrgem või pisut madalam, tülitseda, jälle ära leppida. On teatud väärtused, kus inimesed üle piiri enam ei saa minna. Aga selge on see, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valijad peaks meid väga kummalisteks rahva esindajateks, kui me sellise teksti läbi laseksime ja mitte midagi ei ütleks.
Aga tõsi, mul on sama küsimus lugupeetud reformierakondlastele, kellega me ju võiks vaielda maksuprotsentide üle, et kuhu te meid tegelikult tüürite. Eriti ma küsin siin istuvate arstide käest: millal te mässu tõstata või millal piir vastu tuleb? Millal te ütlete, et ma ei ole enam nõus? Millal Eesti arstid küsivad, et ma ei ole enam nõus?
Ma ei ole oma hinge ja vaimu alandamisega nõus, see ei ole enam lihtsalt poliitiline survestamine, see on teadlik ühiskonna alandamine: põlvitage! Meie nimetame siin sotsiaalsed sood, meie ütleme, mis toimub!
Lugege siis: moodsa maailma dokument. Sotsiaalne sugu, sotsiaalse soo vastu tõstatatud vägivald! Loen siis ette ja teie, lugupeetud arstid, ehk mulle kuluaarides seletate, millega on tegu ja miks te ei protesteeri. Tervitan ka uut teaduste akadeemia presidenti. Tema loomulikult ei protesteeri, sest kui poliitikud on nimetanud, et on sada sotsiaalset sugu, mida tuleb kaitsta, siis teaduste akadeemia president paneb käe kõrva äärde ja kiidab heaks. Meil ei ole ilmselt teaduste akadeemiat sellisel kujul enam vaja. Milleks siis?
Loen ette põhimõisted. Transsooline mees või lühidalt transmees on inimene, kelle sooline identiteet on mees, kuid kelle sünnil määratud sugu ei olnud mees. Paiksooline mees ehk siis cis-mees on seevastu inimene, kelle sooline identiteet on mees ja kelle sünnil määratud sugu on samuti mees. Transmehel ja cis-mehel on samasooline identiteet, kuid erinev sünnil määratud sugu. Hakkate siis võitlema, ma loodan, usinalt koos vaprate teiste liberaalsete saadikutega cis-meeste õiguste eest ja mittebinaarsete inimeste õiguste eest töökohal. See ongi Eesti suurim probleem, mitte see, kas me tuleme toidupoes toime.
Ja muide, nende cis-meeste ja mittebinaarsete inimeste ees – mittebinaarne inimene, muide, ma arvan, et proua Everaus kindlasti ei ole saanud seda koolitust ja siis ma aitan. Mittebinaarne inimene võib kirjeldada oma sugu näiteks naise ja mehe vahel asetsevana, mõlemana korraga, sootuna, muutuvana või mitmes soost koosnevana. Nii et teil on kõvasti areneda, enne kui te siin oma sõrme alla panete.
Säilitage väärikus, head inimesed! Inimväärikus! Eesti põhiseaduses on kirjas muide, et igalühel on õigus säilitada oma inimväärikus. Säilitage see siis!“
Helle-Moonika Helme: „Selle konventsiooniga on juhtunud täpselt seesama asi, et pealkiri on tal ilus ja esimesel lehel, hakkad lugema, ka kõik on tore. Et ega me keegi ju tegelikult ei tolereeri vägivalda, ei tolereeri ahistamist või vähemalt ei peaks tolereerima. Ja ammugi on meil kõigil kohustus seista, meestel, selle eest, et naised oleksid igatepidi kaitstud, naised oleksid lugupeetud. Ja naistel on samamoodi nagu kohustus ikkagi tunnustada ja tunnistada, et mees on mees ja ka mehel on omad õigused, omad tunded, oma väärikus. See on see, millises ühiskonnas me tegelikult tahaksime kõik elada.
Aga siis, jõudes teisele leheküljele, ja ka esimesel lugemisel tuli see väga selgelt välja. Mul oli esimene küsimus kohe kirjas, sest ma tegin selle lahti, opositsioonisaadikuna olen harjunud neid materjale lugema, mis sulle töölauale tulevad, ja tõepoolest hakkad siit lugema ja leiadki, et meil ei olegi enam kaks bioloogilist sugu, vaid meil on siia juurde tekkinud, selle konventsiooni järgi me peame hakkama arvestama ka sotsiaalse sooga.
Ja see diskussioon on meil läbi käinud siit korduvalt ja korduvalt. Me oleme küsinud ministrite käest, et mis on see sotsiaalne sugu. Ja tegelikult ühiskonnas, me juba teame, sel teemal arutletakse, on kõik MTÜ-d olemas, ideoloogilised MTÜ-d, eks ole, kelle kodulehelt võib lugeda, et ongi juba 100 sugu. Ja meil on ka abieluvõrdsus vastu võetud, mis ka juba ütleb, et me oleme ikkagi teatud traditsioonidest juba hälbimas. Ja nüüd on meil toodud siia dokument ratifitseerida, mis ütleb, et riik paneb, tegelikult riik selle konventsiooni kohaselt paneb tööandjatele kohustuse arvestada kõige selle hullumeelsusega, mis iganes keegi maailmas välja on mõelnud. Siin on juba toodud näiteid, et noh, kui keegi arvab, et ta on kass, eks ole, kas tööandja peab talle kassiliiva tualetti viima ja nii edasi.
Me siin esimesel lugemisel minister Pakostaga ka läksime diskussiooni. Minister Pakosta siitsamast puldist hakkas defineerima meile meessuguelundeid ja naissuguelundeid. Ega me selle, see asi läks tegelikult üsnagi lappama, sest et ebanormaalsust sa ei saagi ära seletada, see ei ole lihtsalt võimalik.“
Rain Epler: „Öeldakse, et sooline ahistamine nüüd ja edaspidi, kui see deklaratsioon on ratifitseeritud, on nii soopõhine kui ka sotsiaalse soo põhine. Et teemat enda jaoks paremini selgitada, siis vaatasin ka selle ratifitseeritava dokumendi ingliskeelset versiooni ja seal räägitakse kahest terminist: sex and gender. See gender on eestikeelses versioonis tõlgitud kui sotsiaalne sugu. Ja tõepoolest, ma otsisin, et kuidas Euroopa siis defineerib seda sotsiaalset sugu. Ja ikkagi selline auväärt institutsioon nagu Euroopa Nõukogu on pika lehekülje sellele teemale pühendanud, et neid asju defineerida. Ta ütlebki, et see sotsiaalne sugu ei ole ilmtingimata defineeritud bioloogilise soo kaudu, ta võib sellele vastata, aga ei pea. Aga see sotsiaalne sugu on rohkem meie identiteediga seotud, ja on seotud sellega, kuidas me ennast tunneme. Inimesed võivad ennast ise identifitseerida kas mehe, naise või transsoolisena või muusoolisena või jätta defineerimata. Ja selle definitsiooni lause lõpp on veel selles mõttes eriti huvitav, et seal öeldakse, et sotsiaalse soopõhise identiteedi skaala on tegelikkuses piiramatu. Nii et selles mõttes on minu arvates tõepoolest praegustes Eesti seadustes kõik need klauslid sees, et soo alusel ei tohi kedagi diskrimineerida, aga kui me selle soo laiendame selliseks, et see skaala on piiramatu, siis me tegelikult enam päris täpselt ei saa aru sellest ja ei kontrolli seda, mis on ahistamine ja mille alusel võib seda teha või ei või. Euroopa Nõukogu ka ütleb, et see võib ajas muutuda: täna tunned end nii, kuidas see Liisa Pakosta meile siin rääkis, et tööandjal tuleb duširuume juurde ehitada või siis võimaldada seal kordamööda käimist, aga vot siis sellel ajal, kui sulle öeldi eile, et võid sinna minna, ja täna tunned ennast teisiti, siis lähed sinna sellel teisel ajal. Nii et minu arust me avame siin Pandora laeka.“