05.10.2021
Tavaline pilt – NLKP-st Brüsselisse. Pilt on illustratiivne.
Läinud sajandil juhtus korduvalt, et kui mõnel maal on pikka aega olnud võimul mõni diktatuur või lihtsalt korruptiivne režiim, on võimu haaranud mingi radikaalne grupeering.
Meile võib koguni tunduda, et tegu oli ajaloo loomuliku arenguga ja mingeid muid variante ei olnudki. Tegelikkuses siiski pole nii. Reeglina on „laual“ olnud ka muid valikuid, mis oleksid idee poolest võinud sama hästi realiseeruda. Järgnevalt tulebki juttu sellest, et diktaatorite ja varastest riigijuhtide vastu on tavaliselt võidelnud kahte erinevat tüüpi poliitilisi jõudusid:
1) need, kes siiralt hoolivad oma maa ja rahva käekäigu pärast,
2) need, kes kasutavad seda olukorda ära, et tulla ise võimule ja asendada senine kord hoopis omaenda diktatuuri või korruptiivse režiimiga.
Nüüd mõned tuntumad näited selle kohta.
Tsaari-Venemaa 1917. Nagu kõik teavad, toimus siis esmalt Veebruarirevolutsioon ja pärast seda Oktoobrirevolutsiooniks nimetatud bolševistlik putš. Punane ajalookäsitlus püüdis hiljem kogu universumile pähe taguda, et täpselt nii pidigi minema – see olevat olnud lausa ajaloo vääramatu käik.
Ega ikka ei olnud küll! 1917 oli Venemaal selline olukord, kus „võim vedeles maas“, nagu ka ajaloolased on hiljem õigesti märkinud. Vabalt oleks võinud juhtuda, et endisest tsaaririigist oleks saanud hoopis demokraatlik föderatsioon. Eesti ja Soomegi otsustasid kindlalt iseseisvuse kasuks alles pärast oktoobriputši.
Pole teada, milline tee oleks valitud siis, kui seda riigipööret poleks toimunud. Kogu maailma õnnetuseks korjas maas vedeleva võimu üles just bolševike partei, kes oli Saksa rahade toel end kõige paremini organiseerida suutnud. Teised, eriti just demokraatlikuma ühiskonnakorralduse pooldajad, ei olnud piisavalt organiseerunud ja tülitsesid ka omavahel liiga palju. See andiski bolševikele võimaluse.
Iraan 1979. Ka siin võib tunduda, et ajatollade võimuletulek oli paratamatu ja kogu revolutsioon oli üks suur islamistlik mäss. Taas on tegu eksiarvamusega. Vabalt oleks võinud juhtuda hoopis nii, et Iraanist oleks pärast diktaatorliku šahhirežiimi kukutamist saanud hoopis esimene islamidemokraatia. Sest revolutsioon sai alguse protestidest diktaatorliku riigivõimu vastu, läbisegi majanduslike nõudmistega.
Pärast šahhi maalt lahkumist saabus Iraani maapaost tagasi ajatolla Homeini – kohe tekib paralleel, sellega, kuidas omal ajal Lenin pärast tsaarivõimu lõppu Venemaale saabus. Ka Iraanis vedeles võim maas. Islamistide käes polnud seda jämedat otsa veel tükk aega. Oma võimalusi võimu haaramiseks nägid ka kohalikud kommunistid. Üldiselt arvatakse, et just kurikuulus USA saatkonna hõivamine ja saatkonna töötajate pantvangi võtmine 1979.a. novembris, mis kestis 444 päeva, andiski islamistidele selle, mida nad oma võimu kindlustamiseks vajasid.
Samasse ritta lähevad kindlasti ka Kuuba 1959 ja Nicaragua 1979. Sealgi kasutasid rahva rahulolematust võimulolevate ülimalt korrumpeerunud diktaatorite (vastavalt Batista ja Somoza) suhtes ära vasakpoolselt meelestatud revolutsionäärid. Kuubal haarasid võimu Fidel Castro juhitud mässajad ning Nicaraguas sandinistid eesotsas Daniel Ortegaga. Mõlemal juhul lõppes võimuvahetus rahva jaoks paraku totaalse pettumusega, sest uus võim ei toonud kaasa mitte oodatud vabadust, vaid senisest veel hullema diktatuuri.
Ka Eestis on revolutsiooni kaaperdamist üritatud ja äärepealt oleks see isegi õnnestunud. 1987/88.a. talvel ja kevadel kasvasid väga kiiresti pinged punaokupantide ja rahvuslikult meelestatud jõudude vahel. Selleks ajaks olid juba toimunud fosforiidisõja lahingud, Hirvepark, asutatud MRP AEG (Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) ja Eesti Muinsuskaitse Selts ning välja kuulutatud ka esimese mittekommunistliku erakonna – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) – asutamine. Punavõimud püüdsid patrioote igati mustata ja laimata, kasutades nende käsutuses olevat meediamonopoli.
Pinged kasvasid väga suure avaliku konfliktini 2. veebruaril 1988, mil punaokupandid saatsid Tartus miilitsa rahva vastu (sama toimus ka eelmisel sügisel Võrus). Seda teguviisi õigustas teiste seas ka hilisem kauaaegne Tartu linnapea, peaminister, Reformierakonna esimees ja praegune eurovolinik Andrus Ansip. Ent miski ei aidanud. Rahvas nõudis järjest vihasemalt jooksvate probleemide lahendamise kõrval, millega punaokupandid samuti hakkama ei saanud, ka tõe rääkimist Eesti ajaloo kohta.
Selles olukorras otsustasidki punavõimud, et on aeg lasta auru väljalaskmiseks käiku oma plaan. Selle nimeks oli Rahvarinne, mille asutamisest andis avalikkusele lausa ETV otse-eetris (13. aprillil 1988) teada tuntud nõukogude aparaaditegelane Edgar Savisaar. Loomulikult on absoluutselt välistatud, et tegu oli mingi suure rahvusliku algupäraga ettevõtmisega, millest Moskvas mitte keegi mitte midagi ei teadnud. Kes seda ikka veel arvab, on ikka väga naiivne. Ka 1987 esitatud Isemajandava Eesti (IME) programmi esitajad (Edgar Savisaar, Siim Kallas, Tiit Made, Mikk Titma) olid kõik väga tuntud EKP liikmed.
Säärased pealtnäha hulljulged ettevõtmised said totalitaarses riigis teoks siis ja ainult siis, kui selja taga olid mingid mõjuvõimsad isikud impeeriumi kõige kõrgemas juhtkonnas. Vastasel korral oleks Savisaar juba telemajas arreteeritud. Võrdluseks – kuigi Hirvepargi meeleavalduse peaorganisaatorit Tiit Madissoni ei arreteeritud, saadeti ta ikkagi maalt välja („Ameerika Hääl“ märkiski siis irooniliselt, et „tänapäeval Nõukogude Liidus enam ei küüditata mitte itta, vaid hoopis läände“).
Ühesõnaga, Rahvarinde asutamine oli üks osa Moskvas toimunud võimuvõitlusest ja just sellena teda tulebki võtta (meenutagem ka 1950-ndatel ja 1960-ndatel toimunud võimuvõitlusi Kremlis, alates Stalini surmast kuni Hruštšovi kukutamiseni). Kuna peatselt vahetati välja ka EKP peasekretär, ülitagurlik Karl Vaino, kelle asemele toodi hoopis mõistlikum Vaino Väljas, siis viitab kõik sellele, et „ülakorrusel“ oli kõik koordineeritud ja kokku lepitud.
Äärepealt olekski revolutsiooni kaaperdamine Rahvarinde abil läbi läinud, sest rahvas tormaski väga üksmeelselt neid nii-öelda „rahvuslikke“ kommuniste toetama. Loomulikult õhutas seda toetamist tagant ka punavõimude kontrollitud meedia. Kuna suvel 1988 genereeris nõukogude süvariik Rahvarindele vastukaaluks ka neostalinistliku Interrinde, oli selles olukorras väga lihtne rahvast hirmutada eemale ERSP-st jt. tõelistest rahvuslastest: „kui neid toetate, tulevad Moskvas vanameelsed võimule ja see oleks eesti rahva lõpp“.
Kui Moskvas oleks sel ajal (1988-89) taibatud teha just seda, mida Rahvarinne siis jõuliselt nõudis ehk sõlmida uus liiduleping ja lasta ENSV-l muutuda „isemajandavaks“, olekski see läbi läinud ja eesti rahvas olekski selle väga üksmeelselt heaks kiitnud (sellest ajaloolisest paradoksist rääkis 1999. aastal ka Mart Laar). On täiesti selge, et mitte mingit taasiseseisvumist poleks sel juhul toimunud.
Õnneks läks ajalugu teisiti, sest Moskvas endas tekkisid kolmnurgas Gorbatšov-Jeltsin-ultratagurlased toimunud ägeda võimuvõitluse tõttu tõrked. Selle tõttu jäid kõik impeeriumi reformimiseks mõeldud plaanid toppama. Samal ajal veeres impeerium peatumatult kuristiku ehk kogu majanduse kokkuvarisemise poole – kuni dramaatilise finaalini 1991.a. augustis ja impeeriumi kuulsusetu lõpuni sama aasta lõpus.
Uuemal ajal on ühed peamised revolutsiooni kaaperdajad olnud kõikvõimalikud George Sorosega seotud tegelased. Algust tegid nad juba Sorose kodumaal Ungaris 1980-ndatel ning hiljem laiendasid nad tegevust kogu endisesse idablokki. Eestissegi tekkis juba 1990. aastal Sorose rahadega asutatud Avatud Eesti Fond.
Hiljem tegutsesid soroslased aktiivselt mujalgi, kus oli võimalik mõnele diktaatorile või muule korruptiivsele režiimile vastandudes edukalt oma asja ajada – Serbia (2000, Slobodan Milosevici kukutamine), Gruusia (2003), Ukraina (2004). Muidugi ei tähenda see, nagu oleksid neis maades varem olnud võimul mingid „õiged“ tegelased, seda kindlasti mitte. Ent siin tulebki väga hästi välja, kuidas püüti rahva õigustatud pahameelt võimu kuritarvitavate poliitkute suhtes hoopis enda huvides ära kasutada.
Samuti püüdis Soros ära kasutada paljude ameeriklaste ja lääneeurooplaste silmis ebapopulaarset Iraagi sõda, et isegi USA-s saaks võimule Sorosele sobiv president. See õnnestus teisel katsel ehk 2008. aastal, mil massiivse vabariiklastevastase propaganda tulemusel valiti presidendiks padupopulistlik Barack Obama, kelle asepresidendiks oli praegu Valges Majas laiutav Joe Biden ja välisministriks 2016.a. presidendivalimistel õnneks Donald Trumpile kaotanud Hillary Clinton.
Tähelepanuväärne ongi, et Soros on püüdnud ühtviisi “ära osta” nii endisi kommuniste kui ka nende vastu võidelnud rahvuslasi, jagades tõelise liberaali kombel kõigile oma toetust. Seetõttu ei saa isegi paljud rahvusmeelsed siiani aru, miks rahvuskonservatiivid nii meil kui mujal nii väga Sorose vastu on. Ometi peaks selleks põhjust küll olema. Ta ise ütles juba 30 aastat tagasi, et ärge olge nii kõvad rahvuslased – muidu Venemaa vihastab (selle lause lõppu peaks küll lisama: „… ja siis ei saa mina oma äri ajada“).
Tegelikult oli see ülimalt kahjulik nõuanne, sest Moskvas endiselt aktiivne nõukogude süvariik asus juba 1992. aastal uuesti oma võimu näitama, algatades meile täiesti ootamatult Eesti vastu erakordselt räige laimukampaania. Kui keegi nüüd arvab, et äkki ikka Eesti poolt keegi selle „provotseeris“, siis tollal oli meie poliitikutel muudki teha, kui idanaabriga niisama tülitseda. Pea ainus küsimus, mida võiks „provokatsiooniks“ pidada, oligi nõudmine, et Vene väed peavad lahkuma. Igatahes sai juba siis selgeks, et Sorose ja temaga sarnaselt mõtlevate Lääne tegelaste soovitusi ei ole vaja kuulata, sest nemad mõtlevad ainult omakasu peale.
Meie idanaaber ajab samuti külmavereliselt oma asja ning talle ei lähe absoluutselt korda, kas me kuulame Sorose soovitusi või mitte. Need soovitused on selgelt meile kahjulikud, sest on suunatud rahvusriigi kui sellise eksistentsi vastu.
Veel tasub meenutada ka 10 aasta tagust olukorda Eestis, mil Reformierakonna laiutamist püüdsid oma huvides ära kasutada parajasti opositsioonis olnud sotsiaaldemokraadid. Nad tekitasid osavate meediamanipulatsioonide abil mulje, et Eesti vajab „midagi muud“ ja just vasakpoolne poliitika ongi selleks kõige sobivam valik.
Terve kümnendi esimese poole olidki sotsid väga populaarsed – isegi 20% toetus oli neile siis tavaline. Peab ütlema, et nende kriitika oravate suhtes oligi täiesti õige. Ainult et kui sotsid oleksid saanud ise peaministrierakonnana poliitikat kujundama… selle peale ei taha mõeldagi. Millega see oleks lõppenud, saime pisut aimu 2014. aastal, mil Reformierakond otsustas IRL-i valitsusest välja visata, sotsid asemele võtta ning hakata üheskoos ellu viima täiesti hullumeelset programmi. Selle kõige tuntum osa oligi kurikuulus kooseluseadus.
Loomulikult on absoluutselt igade valimiste ajal üritanud revolutsiooni kaaperdamist ka Reformierakond ja Keskerakond, kes on üksteist alati oma võimu kindlustamiseks rõõmuga ära kasutanud ( https://uueduudised.ee/arvamus/eesti-rahvas-elab-oravsarviku-ulesehitatud-noukogude-sotsialistlikus-eesti-vabariigis ). Taas peab ütlema, et nende esitatud kriitika vastase suhtes ongi enamasti väga õige. Ainult et kas orava asendamine ninasarvikuga või vastupidi ikka toob õnne meie õuele – vaat siin julgeks küll vastu vaielda. Sama teema on ka sotsidega, Eesti 200, (euro)rohelistega ja koguni märkimisväärse osaga Isamaast.
Ühesõnaga – tasub olla väga ettevaatlik ega tormata pimesi kaasa igaühega, kes parajasti võimul olijaid materdavad. See käib ka sotsiaalmeedias levitatava info kohta. Ehkki kriitika on tavaliselt õige ja õigustatud (olgu tegemist kas Moskva- või Brüsseli-meelsete tegelaste ja režiimide materdamisega), ei tähenda see veel automaatselt, et see kriitik ise on aus ja õiglane ja väärib tunnustamist – kuni talle poliitilise võimu andmiseni välja. Eesti rahvuslikes huvides ei ole mitte kuidagi soroslaste asendamine kremlimeelsetega või vastupidi. Sest kummalegi eesti rahva säilimine absoluutselt korda ei lähe, see on fakt. Ent just see on ja peabki olema meie peamine prioriteet, mis on kirjas ka meie põhiseaduses.
Ei saa ka välistada, et meie kohalik süvariik võib nüüd võimukaotuse hirmus ise kokku klopsida mõne eriti sõjaka rühmituse, kelle retoorika taandub järgnevale: „EKRE on läbipõrunud“ või „EKRE on globalistide kontrollitud opositsioon“. Enam kui kindel on, et säärasele rühmitusele kingitaks siis õukonnameedia poolt ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu ja tänu sellele võibki see rühmitus leida ka arvestatava hulga toetajaid. Vaat säärane rühmitus oleks küll järjekordne revolutsiooni kaaperdaja. Erinevalt EKRE-st. Ent vahest sellist grupeeringut siiski ei sünni, sest käesolev artikkelgi peaks süvariigile märku andma, et näeme nende mõtteid juba kaugele läbi ja küllap on meil sellise olukorra jaoks ka plaan juba tehtud – nii et ei maksa üritadagi.
Siinkohal võib julgesti kinnitada, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond pole küll revolutsiooni kaaperdaja. Ta pole ka kellegi „kontrollitud opositsioon“ ja erinevalt paljudest teistest ei saa mingeid käske kuskilt piiri tagant, vaid on aus Eesti asja ajaja – vaimses mõttes igati omaaegse ERSP järglane.
Ongi väga sümboolne, et mitmed kunagised ERSP liikmed kuuluvad nüüd EKRE ridadesse. See peaks olema küllalt selge kvaliteedimärk – pole lihtsalt usutav, et nemad saaksid kuuluda erakonda, mis ajab mõne meile ebasõbraliku võõrvõimu asja. Lisaks võib seniste tähelepanekute põhjal kinnitada, et ühtviisi vihkavad rahvuskonservatiive nii globalistide käsilased kui ka tõelised idanaabri mõjuagendid. Tugev Eesti rahvusriik on ju mõlematele täiesti vastunäidustatud. Ent just see on see, mille eest seisavad rahvuskonservatiivid.“
Taavi Pärtel