12.10.2019
Taaskasutus reaalsuses. Pilt on illustratiivne.
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson kirjutab sellest, mida oleks vaja, et me elaks lihtsalt õnnelikult.
“Öeldakse, et me pole siin Eestis kunagi nii hästi elanud, kui praegu. Selle kinnituseks tuuakse välja, et eluiga kasvab, sissetulekud paranevad ja maailm on avatud. Tahaks selle peale küsida, et miks on siis selles õnnelikus maailmas üha rohkem inimesi kimpus depressiooniga, haigusega, mis ründab nii noori, keskealisi kui ka eakaid.
Vastust pole raske leida. Maailmas, mis muutub üha enesekesksemaks ja tähtsustab liialt materiaalseid väärtusi, jättes kõrvale tunded ja inimlikud kontaktid, nihkuvadki väärtushinnangud paigast ning väikseimgi eluraskus või pisiäpardus röövivad meelerahu ja panevad endas kahtlema.
Depressioon pole siiski nähtus iseeneses ja selle põhjuseid on võimalik maandada ka teisiti, kui kamaluga antidepressante manustades.
Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar kinnitab, et õnn püsib neljal vaalal:
1. Peab olema sissetulek, et omada kindlustunnet toimetuleku suhtes.
2. Kui tervis korras, tundub ka maailm otsekui läbi roosade prillide vaadatuna.
3. Kui riik tundub usaldusväärne ja valitsuse ning parlamendi töö ei käi vastukarva, on elu rahulikum.
4. Kui suhted teiste inimestega korras ja on neid, kellega läbi käia ning aega veeta, näib elu palju roosilisemana.
Ülaltoodust lähtudes on depressiooni põhjuseid võimalik minimeerida nii inimesel endal, kui ka riigil.
Kõigepealt eakate sissetulekust, ehk pensionist. On üheselt selge, et Eestis on pensionid ülekohtuselt väikesed ja neid tuleb tõsta märksa tuntavamalt, kui seni. Pidev jutt sellest, kuidas pensionite tõstmiseks puuduvad vahendid ei vasta tõele, kuna riigieelarves leiab kuluridasid, mida saab koomale tõmmata. Riik, nagu seda on aastakümneid ehitatud, on muutunud üle mõistuse kalliks ülal pidada.
Tuleb läbi viia riigireform, mis oluliselt vähendaks riigiametite dubleerimist, samuti tuleks korraldada põhjalik audit, millised riiklikud ja omavalitsuslikud regulatsioonid on eluliselt vajalikud, millised aga ametnikele äraolemist kindlustav lõputu menetlemine.
Lihtsamalt öeldes, kas ikka on tarvis tohutut ametnikearmeed ning kas bürokraatia kärpimisel meie elukvaliteet kannataks või hoopis paraneks. Arvan, et riigiaparaadi ja omavalitsuste ülalpidamiskulude kokkuhoid võimaldaks oluliste vahendite suunamist pensionifondi.
Pensionivahendite kasv sõltub otseselt majandusest ning seda on Eestis seni arendatud mitte riigi huve ja tulevikku silmas pidades, vaid kuidas üksikutele heal järjel ettevõtjatele kasulik. End e-riigina tutvustav Eesti käitub mahajäänud arengumaana, kus põhiäriks on vahendamine ja väärtustamata tooraine eksport.
Mis seos on sellel pensionitega? Väga otsene. Kuna meil on palju madalapalgalisi töökohti, jääb sotsiaalmaks selle võrra väiksemaks. Viimasel ajal on ägenenud ka surve piiramatu võõrtööjõu riiki lubamiseks. Praegu juba siin illegaalselt töötavatelt vahendusfirmade kaudu riiki saabunud inimestelt ei laeku aga Eesti riigikassasse mitte sentigi.
Kolmandana tahaksin välja tuua, et see viga, mis tehti töötavate pensionäride maksustamisega, tuleb parandada. Kui inimene soovib ja tahab ka kõrges vanuses töötada, tuleb seda soosida, mitte nöörida lisamaksudega.
Ka selles sektoris on riik eakatele võlgu hästitoimiva järjekordadeta ja tõhusa tervishoiuteenuse. Kindlasti peaks eakate hambaravihüvitis olema praegusest kordades suurem, sest hoolitsetud hambad on tervise alus ja mida tervemad on eakad inimesed, seda vähem kulub vahendeid nende ravimisele.
Üheks probleemiks on liiga kallid käsimüügiravimid ja ka haigekassa poolt hüvitatavate retseptiravimite hinnad. Mujal maailmas on suudetud ravimite hinnad odavad hoida, ent meil ületavad need naaberriikide omi mõnel juhul viie kuni kümne kordselt. Miks? Sest kogu Eesti ravimiturg on jaotatud kahe suure tarnija vahel, kes hindu üles kruvivad.
Siin on valitsusel ja riigikogul oluline roll, luua tingimused teiste ravimipakkujate turule tulekuks ja küllap siis langevad hinnadki. Käimasolev apteegireform loob selleks tingimused, ent reformi teostamine on halvasti ette valmistatud, sest puuduvad riigipoolsed meetmed proviisorite motiveerimiseks. Siit taas küsimus, et kes pooliku reformikava valitsusele ette söötis?
Eakatele tuleb luua tingimused jõukohaseks kehakultuuriks ning meelelahutuseks, sest liikumine hoiab tervise korras. Siin on erinevate toetuste ja tasuta treeningute loomisel mänguruumi nii riigil kui omavalitsustel, aga palju saavad teha ka eakad ise, Eesti on veel õnnelik maa, kus jagub metsa ja puhast õhku ning Tallinn linn, kus haljastud, pargid ja linnametsad ei jää kodust kaugele. Võtkem kõnnikepid kätte ja jalutagem end tervemaks! Nii tuleb naeratus näole ja rõõm südamesse.
Kui valitsuse poolt leitaks võimalused, teha kirjeldatud muutused kasvaks usaldus oma riigi vastu. Ei piisa tipp-poliitikute ponnistustest, ka ametnikearmeele tuleb meenutada häid käitumistavasid, sest riigiaparaat on muutunud inimestele kaugeks ja võõraks. See on otsekui mitme peaga lohe, mis abivajaja peale pigem tuld ja tõrva sülgab, püüdmatagi ära kuulata, mõista ning aidata.
Usaldust riigi vastu kärbib ka aeglane ja arusaamatu justiitssüsteem, mis kahtlemata vajab kiireid ja põhjalikke reforme.
Rääkides suhetest, siis siin tundub, et kõik võimalused on inimese enda kätes. Ole positiivne ja meeldiv kaaslane ja sulle vastatakse samaga.
Ent muidugi pole kõik nii ühene. Ühiskonnas toimuv lisab või röövib hingerahu. Praegu, mil Eesti ühiskond on lõhestatum kui iial viimaste aastakümnete jooksul, on tõsise löögi all ka suhted lähedaste ja sõprade vahel. Oleme kaotanud kindlad orientiirid, millisena tahame näha oma riiki, kuidas suhtume traditsioonilistesse väärtustesse, mida ootame kaaskodanikelt.
Selline olukord ei rõõmusta, ega loo õnnetunnet. Ometi on meil kõigil võimalus asja parandada. Jäägem kindlaks, et Eesti tulevik on ka edaspidi perekeskne ja hooliv, mitte juurtetu ja teistega mitte arvestav nagu seda püüavad meile sisendada meediakanalid anastanud opositsioonipoliitikute suuvoodrid.
Me tahame elada riigis, kus lapsed austavad vanemaid, kus peredes valitseb mõistmine põlvkondade vahel. Öeldakse, et parim pensionikindlustus on hästikasvatatud ja töökad lapsed. Sellega jääb üle vaid nõustuda.
Soovin kaasteelistele õnnelikke ja tegusaid päevi, sest usun siiralt, et mõistev ja traditsioone hindav Eesti on eesmärk, mille nimel tasub pingutada. Tõstkem raha kõrval ausse inimlikkuse ning hingest kaovad masendus ja allaandmismeeleolud, mida nimetatakse depressiooniks.”