11.11.2020
Eesti ei pea olema alt üles vaataja.
„Julgeolekuoht, liitlassuhete rikkumine, peamise julgeolekugarandi solvamine jne. Karmid sõned, eks ole?
Kui me nüüd tunnistame oma peamiseks liitlaseks ning turvatunde allikaks Ameerika Ühendriigid, siis on kindlasti loogiline, et püüame selle suurriigi juhtkonnaga sõbralikult, viisakalt ja lugupidavalt suhelda. Kuid siinjuures tekib loogiline küsimus – KELLEGA täpsemalt?
Me kõik teame, milline „Suur Kanjon“ lahutab Trumpi ja Bidenit teineteisest. Ideoloogiline, maailmavaateline, vihane ja leppimatu lõhe.
Selliste rivaalide puhul on kõhklusteta selge, et ei ole kuidagi võimalik olla meelitavalt viisakas ja toetavalt sõbralik MÕLEMAGA KORRAGA. See oleks niivõrd naeruväärselt silmakirjalik, et meie siirust ei usuks kumbki neist.
Ja nüüd ongi mõttekoht – kas peaksime täna ja praegu olema soosivad mehe suhtes, kes (tõenäoliselt) saab presidendiks jaanuari teises pooles või mehe suhtes, kes on president täna ja veel enam kui paar kuud?
Kui (hoidku taevas!) tekib mingi kriitiline olukord, mil hädasti suurt liitlast vajame, näiteks advendiajal? Kuidas siis reaalset võimu omav härrasmees meie peale vaatab, meenutades meie hiljutist retoorikat?
Jah, loomulikult võib (hoidku taevas!) kriitiline olukord tekkida ka pärast küünlapäeva ning siis on mängus hoopis teised suhted.
Kes on see tark oraakel, kes julgeks ennustada, MILLAL meil reaalselt võib suure sõbra toetavat kätt hädasti vaja minna ning millise mehega peame selleks hetkeks heades semusuhetes olema?
Kui mingi problemaatiline situatsioon oleks kujunenud pool aastat tagasi – kas siis Trump oleks keeldunud meid aitamast sel põhjusel, et AINULT EKRE oli kompromissitult tema poliitika poolt ning meie liberaalpoliitikud ning peavoolumeedia teda pehmelt öeldes pidevalt põlastasid?
Kui mingi problemaatiline situatsioon peaks kujunema poole aasta pärast – kas siis Biden keelduks meid aitamast sel põhjusel, et EKRE varjamatult tema vastu on, kuigi liberaalpoliitikud ja peavoolumeedia teda ülevoolavalt ülistavad?
Kas USA presidendi kaliibriga mees üleüldse teeb mingeidki põhimõttelisi otsuseid selle põhjal, kuidas temasse suhtub mõne liitlasriigi üks või teine partei või poliitik? Kas selle pelgamine ei ole naiivselt naeruväärne?
See on küll ebatõenäoline, kuid hüpoteetiliselt veel siiski võimalik, et Valges Majas jätkab jaanuaris siiski Trump. Ja mis siis saab?! Kas siis oleme päris kaitseta? Miks peaks Trump vaatama hea pilguga mingit väikeriiki, kus TEMA POOLDAMISE PÄRAST tümitatakse üht poliitilist erakonda? Tümitab president, tümitab meedia, tümitab kogu liberaalne opositsioon ja progressiivne osa ühiskonnast.
Kuidas üldse saaks mistahes demokraatlik riik, kus eksisteerivad kõik maailmavaatelised äärmused, suhtuda sõbralikult kõigisse muudesse riigijuhtidesse? Kuuleme pidevalt üle ilma erinevate riikide erinevate poliitikute krõbedaid sõnu erinevate välisriikide erinevate poliitikute kohta. Ja see on ju inimlikult igati arusaadav.
Kõikvõimalike poliitiliste voolude jõuvahekorrad muutuvad pidevalt ja kõigis riikides. Ei ole objektiivselt võimalik kompromissitult toetada mingit ühte kindlat suunda ning samal ajal olla südamesõber kõigi riikide kõigi juhtidega.
Pragmaatiliselt võttes ei ole ilmselt mõistlik kedagi otseselt sõimata, kuid silmakirjalik kintsu kaapimine ei ole samuti usutav ega tekita sümpaatiat.
Ehk oleks kõige mõistlikum suhtuda neutraalse viisakuse ja lugupidamisega. Kõigisse, mõlemasse, nii Bidenisse KUI KA Trumpi.
Sest kui me usume, et Biden kuulab TRE-raadiot, siis sama usutav on ju, et Trump loeb Delfit.“
Priit Tali, kolumnist