20.06.2019
Kuidas levitada ajakirjanduses väljamõeldisi ja libauudiseid, nii et juriidiliselt ja ajakirjanduseetiliselt oleks kõik korrektne? Muidugi, selleks on küsimärk, mis pannakse kuitahes jabura väite lõppu – ikka selleks, et meediaväljannet ei saaks süüdistada valetamises ega tarida kohtusse või Pressinõukokku. Püstitati ju ainult küsimus!
Viimane näide pärineb tänasest Eesti Päevalehest (EPL), mis kirjutab, kuidas valitsus on loobunud EKRE nõudest öelda riiklikul tasemel lahti ÜRO rändeleppest. EPL-i väide ei vasta tõele, ja seda kinnitas oma Facebooki kontol ka välisminister Urmas Reinsalu.
Kuidas aga vormistada artikkel nii, et EPL-i ei saaks süüdistada valeuudise levitamises. Õige! Väitele tuleb lisada küsimärk: “Tagatoas kuuldud: Reinsalu pani EKRE ÜRO-kirja idee sahtlisse?” Kõik on juriidiliselt ja ajakirjanduseetiliselt korrektne. Samas on vasakpoolsete häälekandja Eesti Päevaleht saavutatud oma eesmärgi: kümnete tuhandete kergeusklike lugejateni on viidud kahtlus, et valitsus ei pea lubadustest kinni.
Kuidas eristada Eesti meedias tõde valest? Siinkohal üks vettpidav nipp. Tuleb arvestada seaduspäraga, et üheksakümne üheksal juhul sajast on artikli pealkirjas esitatud kas?-küsimuse vastus EI. Nii et kui satute nägema pealkirju nagu “Elvis Presley on elus?”, “Teadlased leidsid elueliksiiri?”, “Mart Helme vahetas kaabu nokkmütsi vastu?”, siis võite aja kokkuhoiu huvides loobuda edasi lugemast.
UU