08.09.2020
Martin Helme rahandusministriks olles räägiti majanduskasvust.
Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma on ERR-is analüüsinud, mida inimesed ootavad ajakirjanduselt ja mida ajakirjanikud arvavad, et inimesed ootavad, kuid kas teadlikult või ebakompetentsusest on ta üht aspekti valesti tõlgendanud.
Nimelt analüüsib Himma olukorda, kus “üks koalitsioonierakond keeldub andmast kommentaari ühe ajakirjandusmaja reporteritele” ja teeb sellest järelduse: “Kahtlemata meeldiks võimulolijaile, et ajakirjanikud looksid neist positiivse kuvandi, mitte ei küsiks kriitilisi küsimusi.”
Ehk siis üritab Himma tekitada pildi, kus Ekspress Grupi “asjalikud” ajakirjanikud esitavad kriitilisi küsimusi, millele rahandusminister Martin Helme ei oska või ei taha konkreetseid vastuseid anda, kuid käib siiski pressikonverentsil mingeid plusspunkte kogumas. Miski ei saa olla tõest kaugemal, kui selline arvamus.
Kes tunneb Martin Helmet, on käinud tema pressikonverentsidel või saanud sellest osa meedia vahendusel, see teab, et Martin Helmel on alati igale küsimusele arukas vastus olemas, ta ei keeruta ega libise vastuses küsimuse teemast kõrvale ning vastab otsekoheselt ka ebameeldivatele küsimustele. Ministri asjalikkust on tunnistanud ka tema oponendid. Päris kindlasti ei käi see minister kaamerate ees ennast näitamas ja säramas – kogenud poliitikuna teab ta, et toetuse annavad reaalsed teod, mitte jutud.
Küll aga ei meeldi ministrile ajakirjanike küsimuste pahatahtlikkus, sisutühjus, kõmu otsimine ja sobivate fraaside väljapressimine, et kirjutada sellest laimav kõmulugu. Martin Helme on selle kohta varemgi öelnud, et teatud ajakirjanikel on laimulugu juba nagunii sisuliselt valmis, neile on vaja ainult näiliseks ajakirjanduseetikast kinnipidamiseks asjaosalise kommentaari ja pahatahtlik artikkel tuleb nagunii, mistõttu kirjutagu nad see valmis ilma tema osaluseta.
Ekspress Grupi meediamajas vorbitakse just selliseid artikleid päevast päeva, eesmärgiks näidata EKRE ministrite omakasupüüdlikkust, ebakompetentsust ja moraalitust. Viimane näide on just selles meediamajas jätkuv, samas aga juba ümberlükatud ja äraleierdatud jutt Louis Freeh` ümber, mis pidevalt üleshoituna on kasulik “rahapesuminister” Jürgen Ligile. Üks meediagrupp näib täitvat poliitilist tellimust.
Ilmselt just pideva ja tuima advokaadibüroo palkamise kritiseerimise tõttu (kusjuures üldse ei räägita võimalikust kasust Eestile) otsustas rahandusminister keelduda intrigantidest leheneegrite uudishimu rahuldamast. Ei pruugi ehk mõistlik olla, kuid mingil moel peab kõmuotsijatete hagijaverd maha jahutama. Kui meediamaja võtaks korra kollektiivselt ajakirjandusreeglid ette ja mõtleks, kas nende tegevus on alati sellega kooskõlas, lõpeks boikott üsna ruttu.
Selliseid situatsioone tuli ju ette ka enne EKRE pääsemist valitsemisse – kui Marian Võsumets kleepis tõrvikurongkäigule külge suvalised joodikud, anti meediagrupile teada, et nende ajakirjanikud pole EKRE valimisüritustele oodatud. Tollal saadi vastastiku kokkuleppele ja tibireporteri asemele tuli asjalikum ajakirjanik. Kui on mistahes tüli, siis on selles kaks osapoolt, ja asja lahendab kompromiss, milles tuleb ka ajakirjanikel kõmu asemel valida professionaalsus.
Himma ütleb veel: “Ajakirjanik, kes suudab poliitikutelt küsida kriitilisi ja asjatundlikke küsimusi, ei meeldi kindlasti võimulolijatele, kuid pälvib suurema osa auditooriumi tähelepanu ja heakskiidu.” Konkreetsel juhul tasub rõhuda sõnadele “kriitilisi ja asjatundlikke küsimusi”, ning probleem ongi lahendatud ja ajakirjanik populaarne pealegi. Praegu üritavad nad pigem pahatahtliku õelusega kõmureporteri kuulsust saada.
On kahju, et tiitlit “Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor” kandev Marju Himma läks nii libedale ja provokatiivsele teele, et hakkas Martin Helme boikotti kahele meediaväljaandele pidama sooviks vältida “kriitilisi küsimusi”. Tegu oli pigem sooviga talitseda üle mõistuse läinud ebaprofessionaalsust, kallutatust, pahatahtlikkust ja kõmujanu ajakirjanduses. Boikott ei ole küll kõige parem, kuid teatud oludes vältimatu variant, andmaks meediale märku vajadusest peeglisse vaadata.