Täna pean jagama sügavat muret, mis keeb mu hinges pärast hiljutist Tartu tragöödiat, mis on nagu peegel meie riigi läbikukkunud õigussüsteemile.
Analüüsin siin ka lühidalt paralleeli Ameerika juhtumiga Chicagos, et näidata, kuidas sarnased “progressiivsed” jamad levivad üle maailma nagu vähk. Aga keskendun Eesti omale, sest see puudutab meid kõiki – see on meie igapäevane reaalsus, kus kohtud ja politsei käed on seotud mitte ainult seadustega, vaid ka ideoloogilise lamedusega, mis eelistab kurjategijate “paranemist” ohvrite eludele.
Eesti juhtum: Tarmo verine rada, mida keegi ei suutnud peatada
39-aastane Tarmo polnud mingi juhuslik purjus tüüp – ta oli korduv kurjategija, kellel lapsepõlvest peale oli antisotsiaalne taust: 15-aastaselt tappis ta ettevaatamatusest inimese kakluses, seejärel kümme karistust, sh neli kriminaalset. 15 aastat tagasi kägistas ta oma kallima peaaegu surnuks, tekitades lülisambavigastuse – kohus andis talle neli kuud tingimisi vangistust ja “aega parandamiseks”. 2011. aastal laadis ta naise fotod ja numbri seksilehele, – karistuseks 600 tundi ühiskondlikku tööd. Ja see on alles algus: purjuspäi juhtimine, narkojoobes elektripostidele sõitmine, psühhotroopsete ainete tarvitamine. Vangla hindas teda riskantseks ja antisotsiaalseks isiksuseks.
Juulis pussitas ta oma 33-aastast elukaaslast pesumajas noaga, tekitades kolmesentimeetrise haava õlale. Naine karjus abi järele, aga kohus? 22. septembril Tartu maakohtus sõlmiti kokkulepe: 8 kuud tingimisi vangistust, psühhiaatri abi ja sotsiaalprogramm vägivalda ärahoidmiseks. Lähenemiskeeldu? Pole, sest naine “ei soovinud” – kuigi prokurör selgitas võimalust, aga ohver jäi hirmu alla. Tarmo veetis haiglas kaks päeva ja vabanes. Prokurör Kretel Tamm ütles: “Ühiskonnale on kasulikum, kui süüdlasele antakse võimalus probleemid lahendada, mitte isoleerida vanglasse.”
Tulemus? Oktoobris 13 politseikutset: naise karjed, hirm elu pärast, laamendamine, alkoholijoove. Politsei tuli, viis Otsingu ära “kainenema” või tuttavale järele, tegi järelkontrolle, andis infot kriminaalhooldusele – aga kriminaalasja? Null. Miks? “Puudus füüsiline vägivald, ainult arusaamatused lähedastega,” ütles Tartu politseijaoskonna juht Andrus Reimaa. 29. oktoobril sõitis ta purjus peaga kraavi – alkomeeter 0,12 mg/l, alla piiri, pole keeldut alkoholi eest, seega lubati lahkuda. Ja 30. oktoobril? Uus rünnak: nuga käes, raevukalt peale, haav õlas. Naine haiglasse raskes seisus, Otsing põgeneb, põhjustab surmava avariiga teise autojuhi hukkumise.
See pole juhus – see on süsteemi läbikukkumine. Kohtusüsteem ei toimi: tingimisi karistused, kokkuleppemenetlused ja “ravi” asemel reaalsed vanglakaristused korduvatele vägivaldsetele. 23% lähisuhtevägivalla asjadest lõpetatakse oportuniteediga, ilma karistusregistrita, uskudes “paranemisse”.
Politsei käed on seotud ja nad ei tee tööd korralikult: 13 kutset kuus, aga mitte ühtegi menetlust, sest seadus ei luba kinnipidada “hirmu” pärast. Tänavu 7680 lähisuhtevägivalla kutset, 995 korduvat ohrit – ja politsei julgustab “abi otsima”, aga ise ei suuda peatada. Siseminister Igor Taro küsis: “Kas meie õigussüsteem on teinud piisavalt? Ma ei saa jaatavalt vastata.” Täpselt nii!
Uusmakrsistide eksperiment Eestis, Eesti Vabariigi läbikukkunud Saksa ultraliberaalse karistusseadistiku proovimine
Meie karistusseadustik, mis algselt tugines selgele põhimõttel “tegu ja karistus” – õiglus, mis kaitses ühiskonda ja andis ohvritele tunde, et süüdlased maksavad oma teo eest –, on perverteeritud Saksa ultraliberaalse mudeli järgi. Endine sisuliselt roogiti puhtaks, asendati ultra-liberaalse, kulti-multi ja tolerastia viljelejate poolt hambutuks asjaga, mis eelistab “inimõigusi” kurjategijatele, mitte ohvritele. See “progressiivne” jamps – tingimisi, ühiskondlik töö, ravi ja oportuniteedid – külvab pettumust riiki, mis peaks kaitsma oma kodanikke, aga hoopis vabastab retsidiivid tänavatele. Tulemus?
Viha keeb: inimesed kaotavad usu õigussüsteemi, mis kaitseb rohkem vägivaldseid “paranejaid” kui naisi ja lapsi. See tekitab kättemaksu tahet, sest kui riik ei karista, siis kes? Ühiskond laguneb, kui “tolerants” tähendab ohvrite ohverdamist altaril ideoloogilisele lamedusele. Me vajame tagasi õiglast, rangeid seadusi, toimivad karistusi, mitte seda perverteerunud süsteemi ja hambutuid kohtunikke, mis muudab Eesti kuritegevuse paradiisiks!
Ameerika paralleel: Chicagos põlev naine ja 72-arrestiline “vabastaja”
Hiljutine Chicago juhtum on nagu Eesti peegel üle Atlandi: 45-aastane Lawrence Reed, kellel 49–72 eelnevat aresti (sh vägivaldsed rünnakud), vabastati augustis, kuigi prokurör hoiatas: “Järgmine kuritegu on tõenäoliselt vägivaldne ja spontaanne.” Kohus, juhtides Teresa Molina-Gonzalez (“woke” lainel isik), vastas: “Ma ei saa kõiki kinni panna, sest riigiprokurör tahab.” Tulemus? Reed valab naise CTA rongis üle süütevedelikuga ja süütab põlema – 26-aastane ohver saab kolmanda astme põletusi kehale ja peanahale, on haiglas kriitilises seisus. Kõrvalseisjad kustutasid naise, politsei võttis kahtlusaluse hiljem vahi alla. Linnapea Brandon Johnsoni reaktsioon? “Mõistetamatult mõistetamatu” – ta kaitses süsteemi, mis vabastab retsidiivid tänavatele. Sarnane seniilsus, mis Eestis: politsei ja kohtud seovad endi käed “inimõigustega”, unustades ohvrid nende riivatud õiglustunne ja KANNATANU rolli!
See pole enam naljaasi – see on kriis. Meie ühiskonnas kasvab viha, sest riik kaitseb kurjategijaid, mitte meid. Jagage, arutage, nõudke muutust! Kas me peame ootama, kuni see tabab meie peresid?
R.K.